Recharge

Eile käisin taas üle tüki aja teatris. Viimati oli see jaanuari lõpus.
"Veronika otsustab surra"
http://www.vanemuine.ee/et/repertuaar/etendus.html?eid=102.
Sõnumiga, et tuleb elada igas hetkes nagu oleks see viimane. Vana ja lihtne tõde, mida aga enamus ei järgi. Sest süsteem ja kord ja "teised" ja moraal ja normid on meis liiga tugevasti sees. Turvalisem on teha nii nagu teised teevad. Olla rahumeelne, reaktsioonitu, isetu. Kogu etendus oli tuttav lugu- ühestküljest paljuloetud samanimelisest kirjateosest, teisalt sisulis-eluliselt poolt. Väga lihtne, ent pagana raske järgida. Aga kui alustada iga päev 10 minutit peegli ees iseendaga harjutamisest, siis kaaslasega sõprade seltsis, siis üha avalikumas ringis, kuni enam miski ega keski Sulle korda ei lähe. Samas haavamata teisi. Saavutada sisemine vabadus, mis ei pruugi karjuvalt välja paista, vaid soojendab Sind leegina hinges. See on meeldiv eesmärk. Kui see on saavutatud, siis asetuvad asjad oma õigetesse paikkadesse? Negatiivne rahutus kaob?

Juhuslik kohtumine tänaval. Või siiski mõttejõul suunatud ja ette määratud? Pidin lõõgastuma konvendis vaadates Madam Bovary' viimast osa ja Sinead'i kontserdiülekannet st. kasutama oma üle aegade vaba reedeõhtut kultuurselt ja end rahulikult laadides. Läks ent teisiti, aga mitte halvemini:) Oli hoopis piduõhtu, kus sai üle aegade taas tantsitud. Oleks ju võinud veel, ent hakkasime liiga hilja pihta...ja filmi vaatasime, see protsess iseenesest oli oluline ja tähendusega, mitte niivõrd film. Ja siis oli päike juba tõusnud ja uus päev käes:) Jääkuubikulaadse maitsega( pluss pisut õuna) Arcticu isotooniline spordijook oli ka otsas.
Taksoga koju. Pikk päev tihedate tegemistega st. pidu jätkub. Küll mitte minule, kes ma loominguliseks kohe hakkan. Erialaliselt:)
Kohtume veel