Mis selles siis halba on?

Huvitav, jälle on esile kerkinud sõltuvuse teema. Mitte ainult minu väikeses maailams, vaid lausa ajakirjanduseski. Vist oli sellekohane artikkel viimaseses EEs. Küll arvamuse/mõtisklusena. Teemat saab arendada päris absurdsuseni- kuni sõltuvuseni olla mittemillestki sõltuv. Mis on haige.
Sõna on negatiivse tähendusega ja rikub minu meelest ära palju ilusat ja loomulikku. Normaalset inimkäitumist ja -olemist/olemust. Ja ärgitaks justkui sellest iga hinna eest vabanema. Kasutade selle asemel sõna 'armastus' või 'meeldib', on mõju hoopis teine.

Ta on sõltuv linnaühiskonna mugavustest vs. Talle meeldivad linnaühiskonna mugavused
Tal on sõltuvus suitsetamisest ja lähedastest inimestest vs. Talle meeldib lähedaste inimeste seltskond ja sigaretid once in a while.

Ent ka selle vaatega ei maksa liialdada- sarimõrvarit juba välja ei vabanda, et talle lihtsalt m e e l d i b inimesi teise ilma saata. Pigem on ikka tegu patoloogiaga kusagil olemises sees.

Point on selles, et liiga lihtsalt kuulutatakse normaalne olek sõltuvuseks aka halvaks.

Mis siis saaks, kui kõik inimesed oleksid reaalsuses, tehnilised, kalkuleerivad, arvestavad?
Miks ei ole lubatud olla turvalises maailmas, mille iseendale loonud?
Miks ei ole lubatud olla mitmetahuline heas mõttes?( mitte segi ajada mitmepalgelisusega!!)
Miks ei usuta, kui inimene ongi läbini aus, empaatiline ja siiras? Usaldamatus kasvab, kui inimene teisi selles veenda püüab?
Mis põhjusel on kadunud intuitsioon ja vaistlik tunnetus teise suhtes?
Kas see, kes tunnetab alatihti rünnakuid iseenda mina vastu on egoist? Ärakasutatav? Lihtsalt vales seltskonnas? Hellik? Tõsiselt haigetsaanu?
Kas ühiskonnast lahtirebimise julgus tuleneb seotusest majandusliku kindlustatusega?
Kas on õigus olla eklektik kaotamata sealjuures usaldust?