Paar kurja sõna

on esimesed, mis võtavad kokku hommikumeeleolud. Aimata on õudsat lõppu. Ehk kül see olevat parem kui lõputu õudus...miks on mul siis tunne nagu laseks ma eneselt elusast peast maksa või mõne muu siseorgani eemaldada...Ärevus, aga mitte paanika. Kui see eksam tehtud saab, siis olen ma küll täie õigusega Võitleja ning hakkan enesest kolm korda rohkem arvama, kui enne...Ilmselt ei saa minuga kerge olema...
Aga positiivne on see, et sain aja settingud paikka...vist..:)
Aga et igav oleks, seda juba ei juhtu...mustad toonid- jaa, kirevamad hetked- jaa, segadus- oo jaa, ja kuidas veel...