Supergirls don't cry, they just fly
See algas reedel kell 12. Päev, mis sai lõpu laupäeval kl 2.30.
Sisse mahtus asjalik osa- vestlus ja tegutsemine Elioni mehega likvideerimaks lõplikult seda hiina tsirkust, mis meil on Tähtvere 4 seoses neti olemise/mitteolemisega. Kui nüüd kadunud võtmeisik ilmub või volitusega avitab, siis peaks saabuma ideaalilähedane seis s e l l e s küsimuses. Pakett saab kiirem ja ehk ka kindlamini töötav- siis on, mida jagada. Praegust piskut poolitada- ime, et enne juba kokku ei jooksnud:)
Ja siis algas lõbu. Kolm kuldfilmi. Kokku kuue tunni kanti. Koduste värskete keedukartulite ja suvise salati ja viinamarjadega, sest isuke hiilib vargsi tagasi. On teine toibumas meeletust stressist, mida tõi endagi kaasa kooli lõpetamine. Ja mis polnud paraku ainuke 'Dead List Five'is. Oli pretendeerijaid minu lõuna-õhtusöögile:)
Kangelane.
Ses mõttes halb pelkiri, et ei ütle just palju. Ning oi kui ohtralt sisaldub see sõna ollivuudi solkfilmide pealkirjades. Mistõttu võivad tekkida põhjendamatule negatiivsed seosed. Aga See Ei Ole Nii! Hoopis Ida ja Jet Li. Heliriba tahaks endale koju...muus osas ka väga mõjuv. Kahju, et tookord kinolinal näha ei õnnestunud- mul on tunne siiani, et sellest oleks tulnud veel mida iganes....Õnnetu Juhus
Külmale mäele.
Minu lemmiknaine Nicolega. Teekonna- film. Mitte päris see, mida arvustuste põhjal lootsin näha, ent kaldub siiski kategooriasse 'Veel võimaluse korral'.
Kill Bill vol 1.
See mees ainult kultusfilme vist teha mõistabki:) Helid ilma pildita ja helid k o o s pildiga. Valik langeb raudselt viimase kasuks. Kummalised vere-stseenid--> sellised vihmutilaadsed ja naljakad sõna otseses mõttes. Huvitav, kas selle pärast, et mahendada pisutki vägivaldsuse astet? Ironiseerida?
Siia otsa oleks olnud paras vaadata meie teaduskonna videot, mis rebaste peoks eelmisel sügisel kokku monteeritud sai. Heliriba oli ka seal ülikõva, laenetega sellestki filmist. Ja verd loomulikult ka:))))
Film 2 ja 3 tulid kordamisele asjaolude tõttu. Ja und ei üldsegi.Kujunes nii, et poolikult pakitud reisipaun sai oma viimase täienduse 8.45, ehkki 9.00 pidi juba olema väljasõit Kaubamaja tagant. Ent hullu polnud midagi:)
Sõit Nõvale algas vaid pisukese hilinemisega. Tee oli hea, hommikuergutus oli- lasime looduse ehk "tarantli" autost tagasi sinna, kus tema koht, peatudes selletarvis nii raudteeülesõidu eel kui järgmises bussipeatuses, jäätist sõime ka. Tallinnast panime mööda. Luigel sirutasime jalgu C!V! vil!e tulevase maja katusel ja hingasime männilõhna. Vasalemmas võtsime keset paduvihma peale kaks tontlikku ja esmapilgul totaalselt võõrast ja vormitut kuju omavat noort ksv!!, kes koorusid omadeks ja ülipositiivseteks ilmastikust hoolimata. Hoovihma saime paar korda veelgi, nii intensiivselt, et minu tädi oleks kindlasti teeveerde tõmmanud ja paremat aega ootama jäänud. Nooruse uljus aga kihutas kaunite ideaalide poole. Nõval pidi ootama päike.
Seda aga siiski väga ei olnud. Kui randa jõudsime, pakituna kiledesse ja kampsunitesse, tervitas meid esimesena kohalesaabunud autotäis vapraid kujundujujaid- loomulikult rannariietes:) Milleks raisata kuivi riideid, kui on võimalus ujuda ja sajab niiehknii st. märg ruulib igal pool ja alati.
Kokku laekus neli autotäit vapraid ja vahvaid inimesi, kes kõik olid parasjagu pöörased ja asjas sees ja nautisid täiega iga hetke sellest kuuest tunnist, mis rannal sai veedetud.
Sai ujutud.
Sai ohtralt mängitud. Sportmänge ülisuure sinise ilma sarvedeta lebopalliga( jalka, rahvastepall, ameerika jalgpall), punumist ja vanaema- mõlemad ühtsust ja soojust tekitavad tegevused, proovisime ka supermeest ( heal mängul mitu nime- üks ütleb, teised teevad-jooksevad sinna ja siia, paremale ja vasakule, edasi ja tagasi, viskuvad, kükitavad, rulluvad ja on supermehed ka veel. Kõikke kiiresti:). Vee viskamisest ei huvitutud- jagus seda niigi:)
Sai ohtralt liiva igale poole kõikkide eelpool nimetatud aktiivtegevuste käigus.
Sai naerdud endale mitu eluaastat juurde. Tõesti- väga ammu ei ole nii vabastav ja positiivne olla olnud.
Sai lõkkeõhtut peetud koos söömaaegadega/vorstikestega, mis algul olid suitsumaitselised ja pisut soojemad kui poeletil, ent sisetemperatuur tõusis üha.
Sai manatud kohale pisut pidavam ilm- sünged tumesinised pilvelaamad näisid minevat ringiga mööda niikaua kui meie rannal viibisime. Sadama hakkas korralikult alles siis, kui olime juba lahkumismõtetes üpris kindlad. Ehkki ma üritasin vahepeal üldist meelsust muuta, sain lõpuks isegi aru, et hommik oleks kole olnud...
Sai käidud Nõva vana puukiriku juures, Kurkses, Padise kloostris.
Lõpuks jõudime pea-aegu et miljoni-dollari-vaatega korterisse Lasnamäe veerul. Ja oli ülilõbus edasi. Viktoriin oli. Eesti teemaline. Võistkond 18 (millesse kuulus ka minu tagaihoidlik isik) sai üllatusliku üldvõidu, muidu oli tase ühtlaselt hea. Söök tuli kõik ära süüa, jook kõik ära juua, jutud kõik ära rääkida. Saun ootas ka.
Ülepeakaela ja segastes asjaoludes lahkusin koos reb!!ga lahke Vironia vil!ga südaöö ajal Tartu tagasi. Ehkki vaim oli erk, hakkas füüsis tagailööke andma. Minek haripunktis. 36 h aktiivset lõbu on ikka 36 h aktiivset lõbu. Lahkusime paduvihmas, poolel teel nägin täiskuud siramas ja ehkki teekod oli vaid kaks tundi, ei jaganud ma ära, kuidas meil marsruut Laeva-Tartu vahel nii ülipikaks osutus, et ma vähemalt kaks korda jõudsin ärgata ja mõelda, miks me juba linnas ei ole. Üks plaadilootus on:) Zemfira kogu tee unelauluks:)
Kodus pidid peaaegu, et seljakotiga magama jääma...
Uni oli hea kogu pühapäevase päeva...ja õhtu...ööni välja...selle praeguse hetkeni...ja edasi...
Aga oli käidud veel öösel/varahommikul Pirital ujumas. Ikka vihmas ja tuules. Ja Kopli poolsaare tipus. Ja ühiselt rahvast rongile saatmas.
Kahtlemata parim sportlik nädalavahetus!!!!
Sisse mahtus asjalik osa- vestlus ja tegutsemine Elioni mehega likvideerimaks lõplikult seda hiina tsirkust, mis meil on Tähtvere 4 seoses neti olemise/mitteolemisega. Kui nüüd kadunud võtmeisik ilmub või volitusega avitab, siis peaks saabuma ideaalilähedane seis s e l l e s küsimuses. Pakett saab kiirem ja ehk ka kindlamini töötav- siis on, mida jagada. Praegust piskut poolitada- ime, et enne juba kokku ei jooksnud:)
Ja siis algas lõbu. Kolm kuldfilmi. Kokku kuue tunni kanti. Koduste värskete keedukartulite ja suvise salati ja viinamarjadega, sest isuke hiilib vargsi tagasi. On teine toibumas meeletust stressist, mida tõi endagi kaasa kooli lõpetamine. Ja mis polnud paraku ainuke 'Dead List Five'is. Oli pretendeerijaid minu lõuna-õhtusöögile:)
Kangelane.
Ses mõttes halb pelkiri, et ei ütle just palju. Ning oi kui ohtralt sisaldub see sõna ollivuudi solkfilmide pealkirjades. Mistõttu võivad tekkida põhjendamatule negatiivsed seosed. Aga See Ei Ole Nii! Hoopis Ida ja Jet Li. Heliriba tahaks endale koju...muus osas ka väga mõjuv. Kahju, et tookord kinolinal näha ei õnnestunud- mul on tunne siiani, et sellest oleks tulnud veel mida iganes....Õnnetu Juhus
Külmale mäele.
Minu lemmiknaine Nicolega. Teekonna- film. Mitte päris see, mida arvustuste põhjal lootsin näha, ent kaldub siiski kategooriasse 'Veel võimaluse korral'.
Kill Bill vol 1.
See mees ainult kultusfilme vist teha mõistabki:) Helid ilma pildita ja helid k o o s pildiga. Valik langeb raudselt viimase kasuks. Kummalised vere-stseenid--> sellised vihmutilaadsed ja naljakad sõna otseses mõttes. Huvitav, kas selle pärast, et mahendada pisutki vägivaldsuse astet? Ironiseerida?
Siia otsa oleks olnud paras vaadata meie teaduskonna videot, mis rebaste peoks eelmisel sügisel kokku monteeritud sai. Heliriba oli ka seal ülikõva, laenetega sellestki filmist. Ja verd loomulikult ka:))))
Film 2 ja 3 tulid kordamisele asjaolude tõttu. Ja und ei üldsegi.Kujunes nii, et poolikult pakitud reisipaun sai oma viimase täienduse 8.45, ehkki 9.00 pidi juba olema väljasõit Kaubamaja tagant. Ent hullu polnud midagi:)
Sõit Nõvale algas vaid pisukese hilinemisega. Tee oli hea, hommikuergutus oli- lasime looduse ehk "tarantli" autost tagasi sinna, kus tema koht, peatudes selletarvis nii raudteeülesõidu eel kui järgmises bussipeatuses, jäätist sõime ka. Tallinnast panime mööda. Luigel sirutasime jalgu C!V! vil!e tulevase maja katusel ja hingasime männilõhna. Vasalemmas võtsime keset paduvihma peale kaks tontlikku ja esmapilgul totaalselt võõrast ja vormitut kuju omavat noort ksv!!, kes koorusid omadeks ja ülipositiivseteks ilmastikust hoolimata. Hoovihma saime paar korda veelgi, nii intensiivselt, et minu tädi oleks kindlasti teeveerde tõmmanud ja paremat aega ootama jäänud. Nooruse uljus aga kihutas kaunite ideaalide poole. Nõval pidi ootama päike.
Seda aga siiski väga ei olnud. Kui randa jõudsime, pakituna kiledesse ja kampsunitesse, tervitas meid esimesena kohalesaabunud autotäis vapraid kujundujujaid- loomulikult rannariietes:) Milleks raisata kuivi riideid, kui on võimalus ujuda ja sajab niiehknii st. märg ruulib igal pool ja alati.
Kokku laekus neli autotäit vapraid ja vahvaid inimesi, kes kõik olid parasjagu pöörased ja asjas sees ja nautisid täiega iga hetke sellest kuuest tunnist, mis rannal sai veedetud.
Sai ujutud.
Sai ohtralt mängitud. Sportmänge ülisuure sinise ilma sarvedeta lebopalliga( jalka, rahvastepall, ameerika jalgpall), punumist ja vanaema- mõlemad ühtsust ja soojust tekitavad tegevused, proovisime ka supermeest ( heal mängul mitu nime- üks ütleb, teised teevad-jooksevad sinna ja siia, paremale ja vasakule, edasi ja tagasi, viskuvad, kükitavad, rulluvad ja on supermehed ka veel. Kõikke kiiresti:). Vee viskamisest ei huvitutud- jagus seda niigi:)
Sai ohtralt liiva igale poole kõikkide eelpool nimetatud aktiivtegevuste käigus.
Sai naerdud endale mitu eluaastat juurde. Tõesti- väga ammu ei ole nii vabastav ja positiivne olla olnud.
Sai lõkkeõhtut peetud koos söömaaegadega/vorstikestega, mis algul olid suitsumaitselised ja pisut soojemad kui poeletil, ent sisetemperatuur tõusis üha.
Sai manatud kohale pisut pidavam ilm- sünged tumesinised pilvelaamad näisid minevat ringiga mööda niikaua kui meie rannal viibisime. Sadama hakkas korralikult alles siis, kui olime juba lahkumismõtetes üpris kindlad. Ehkki ma üritasin vahepeal üldist meelsust muuta, sain lõpuks isegi aru, et hommik oleks kole olnud...
Sai käidud Nõva vana puukiriku juures, Kurkses, Padise kloostris.
Lõpuks jõudime pea-aegu et miljoni-dollari-vaatega korterisse Lasnamäe veerul. Ja oli ülilõbus edasi. Viktoriin oli. Eesti teemaline. Võistkond 18 (millesse kuulus ka minu tagaihoidlik isik) sai üllatusliku üldvõidu, muidu oli tase ühtlaselt hea. Söök tuli kõik ära süüa, jook kõik ära juua, jutud kõik ära rääkida. Saun ootas ka.
Ülepeakaela ja segastes asjaoludes lahkusin koos reb!!ga lahke Vironia vil!ga südaöö ajal Tartu tagasi. Ehkki vaim oli erk, hakkas füüsis tagailööke andma. Minek haripunktis. 36 h aktiivset lõbu on ikka 36 h aktiivset lõbu. Lahkusime paduvihmas, poolel teel nägin täiskuud siramas ja ehkki teekod oli vaid kaks tundi, ei jaganud ma ära, kuidas meil marsruut Laeva-Tartu vahel nii ülipikaks osutus, et ma vähemalt kaks korda jõudsin ärgata ja mõelda, miks me juba linnas ei ole. Üks plaadilootus on:) Zemfira kogu tee unelauluks:)
Kodus pidid peaaegu, et seljakotiga magama jääma...
Uni oli hea kogu pühapäevase päeva...ja õhtu...ööni välja...selle praeguse hetkeni...ja edasi...
Aga oli käidud veel öösel/varahommikul Pirital ujumas. Ikka vihmas ja tuules. Ja Kopli poolsaare tipus. Ja ühiselt rahvast rongile saatmas.
Kahtlemata parim sportlik nädalavahetus!!!!
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home