Pühapäev vabaks;)

Tänane päev sobib ülihästi viimase paari kuu jadasse- ületasin iseennast, muutusin teadlikult avatuma ning kreatiivsema inimese suunas. Küll suht väike ja elementaarne katsetus libiseda õhukesel jääl, aga ikkagi:) Testimise mõttes positiivne. Jutt siis Innopia seminarikesest MHGs. Tohutult pisike samm;) Põhirõhk sotsialiseerumisel ja loovtööl valitud laiema grupi sees valitud kitsamal teemal. Minu jaoks, kes ma kuhugi väitlusklubisse ja noorteühendusse ei kuulu- päris uus kogemus. Ent eneses püüan leida assotsiatsioone omaenese tööga õigustamaks, et päev on korda läinud hoolimata sellest, et omaenese materjale pole lugenud. Kuid väärtustada seda hetke, mil sa lihtsalt mõtled- kreatiivselt, mitte lihtsalt igapäevaelu sasipundardele- see on tegelikult puhkus. Mis sest, et unetunde tänu eilse öö jätkumisele tänase hommiku kella seitsmeni, mil viimaks sõba silmale sai, napiks jäi. Provokatsioon mõjub, aga see on vaid sütik. Edasi tuleb juba enesetõestamistahe, mis on parim motivaator. Rõhk sõnal "enese".

Kokkuvõtlikult kolmapäevast. Ilma filosofeerimiseta. Koosolek. Verivorstid pohlamoosi ja hapukapsaga tähistamaks esimese lume tulekut. Tallinna retropidu. Need siis nagu maamärkidena. Palju veidraid seiku ja pilke ja sõnalist osa. Aga hea meel, et see kõik oli. Tagajärjed, kui üldse, järgnevad hiljem.

Sõprust säilitan kõigest hoolimata. Tahan olla, kui mind vajatakse.

Ettearvamatul ajal
Ettearvamatus kohas
saan taas teadlikuks
oma ammusest Valikust

Liidan sellega
oma hinge punasekirju
liblika, mis
heljub Su pea kohal
Ehkki Sina pole liblikapüüdja
veel

Näen Sinu teid ja käänakuid
Käin Sinu eel, kohal ja ümber
Meelega jätan kõrvale oma kogemused,
sest pole
teist sarnast
kunagi

Heljun ja kulgen haavamatult
üle jäänõelte ja klaasikildude,
mida mulle pihuga pillud
oma purustatud sisemusest

Jätkame Teed,
mida näeme ja tahan