Sinna ja tagasi ehk kuidas ma Saeveskis käisin...
Minu kahe tunni looming....kadunud....
Proovin siis uuesti.
Proloog.
Teeõhtul interaktiivne muusikalis-sõnalises-lauluettekandelises viisis Alenderist ja Rujast. Ootamatult kaugesse öhe läks see aeg. Uskumatult palju ammukadunud inimesi. Und vaid neli tundi.
Esimene päev laupäev.
"Mille k... pärast ma üles pean tulema? Mille k.... pärast ma sinna külma vihmasesse metsa ronin? Miks ma lubasin peale võtta veel neli inimest ja kogu varustuse?" Tulin siiski ja läksin siiski. Küll hilinemisega, aga polnud hullu. Olime pea ainukesed, kes leidsid praktiliselt mitteviidatud maja ilma ühegi lisatiiruta/ ekslemiseta üles. Veidrad kokkusattumused:
* enam-vähem sealsamas Tõrvaaugu-Rassi kandis oli meil sel suvel suguvõsa kokkutulek. Kuhu küll salapärase haigestumise tõttu ei jõudnud.
* Rõugu talupargist sõitsime ka mööda. Kaks aastat tagasi oli meil seal suvepäev. Teejuhised olid veel meeles. Mis kõik veel kaks aastat tagasi oli...
Kokku seitse autot ja 30 inimest pluss üks kohalik vironus, kes oli meile asendamatuks teejuhiks matkaradadel. Veidi soojust majja sisse ja hunnik lõunavõileivakukleid ning retk mööda "Sakala" teed Kurgjale. Kunagi oli seda kaudu vana Jakobson ise vankriga logistades Viljandisse lehetoimetusse sõitnud ja praegugi pidi tema vaimu näha olema... Sihvakad mastimännid, pohlad, vahelduv metsamaastik ja tempo-tempo-tempo.
Koomiline vaatepilt--> kolmekümneline vägi tuleb hanereas metsast välja, on paar tundi taluõuel laiali ning suundub siis samamoodi metsa tagasi. Peamaja seest ja väljast, muud hooned, lõunapaus rehetoas, perekonnakalmistu. Teemad Kaitseliidust ja söösthüpetest kuni milleiganeseni. Nalja ja naeru kui palju. Sees siis oli matk algajatele.
Tagasi majas hakkas pool seltskonda süüa valmistama ja ennast niisama hästi tundma. Teine osa suundus rajale käänulise Saarjõe vasakkaldal. Pidime pöörama mingil ajal paremale ja tulema teist kallast pidi tagasi. Raja kohta oli vaid orienteerumiskaart maja juures ning sinised värvilaigud ning lindiribad puudel. Läbi mets, üle ja mööda puudest, jõekaldal ja sihtidel. Kuused, haavad, kased, ohtralt tormimurdu. Metsikuim mets, kus olen matkanud. Siis oli rajameistritel märgistusvahendid otsa lõppenud. Ja mingil hetkel oli jõgi kahel pool ning ees läbipääsmatu tihnikmurd. Ning tekkis väike hetk- kust me tulime? Seikluslik moment oli olemas;)
Saime aga taas raja peale ning majajuurde tagasi. Poole tunni pärast läks päike kustu ja hakkas pimedus. See oli siis matk edasijõudnutele:) Ajataju kadus ilmselt kõigil, kell kaheksa oli tunne nagu peaks kell juba ammu üle südaöö olema. Tegevused:
* lõõmava ahju ja küünla- ning taskulambi valgel tutvumismäng ning vanaema lõngakera
* tatrapuder õhtusöögiks, mis võis sisaldada lihajälgi;)
* ohtralt laule nii meie kui nende lauluraamatutest--> õhtu tipphetk minu jaoks soleerimine eeslauljana Transvaalis. Sel laulul on mulle eriline puudutus, mõjub mantralikult. Eriti kui esitada võimsalt ja hingega!
Magama sai kes kuhu- lavatsid said loomulikult kohe täis, mina leidsin rahuliku paigakese trepimademal, viimased vaprad sirutasid end eestoa põrandale. Üks vapper reb! oli kofeiini tõttu öö otsa üksi ülal ning hakkas hommikul vara pudrukeetmiseks puid lõhkuma.
Teine päev pühapäev.
Öösel oli osa seltskonda juba lahkunud, teine osa läks enne sööki bussile. Viimased kolm autot pöörasid igaüks ise teedele samade sihtmärkide poole.
Palju positiivseid kokkulangevusi, ei mingit hala, pea-aegu täielik sünergia. Ideaalne lõõgastus:)
Majaraamatut oli alustatud septembris ning igal päeval oli sissekanne!!! Hoolimata sellest, et pea ühtegi viita pole väljas, kes teab, see teab, ja üllatavalt paljud t e a v a d.
Üle pika aja käik neljandale, Wikmani poisid, slikerdajad poliitikud ning nende uskumatult ümmargune jutt, kummalised hääled, näoilmed, väsinud neiu Keskerakonna Pidu ja tuttavad ning tundmatud inimesed diivanil. Seekord sõitsin koju korralikult ja kiirustamata.
Assotsiatsioonid on kerged tekkima ning ma ajan neid kahe käega kaugemale. Sest on teine aeg, teised inimesed(mina) ja teised kulgemised.
Miks järgneb suurepärasele ajale alati argipäev?
Konvendis on sõjaseisukord, hea et vettki on ning mõned pistikupesad ja pikendusega vool raali juurde. Saali ja esiku ja tualeti lambid veel põlevad. K... puupäised töömehed, kellel on magnetid peakaablite suunas ja kes mõnuga neid läbi puurivad ise paraku ellu jäädes.
Ja mida kõikke veel...
Ah jaa... mul on kolmas tütar, ka K-tähega nagu mu teisedki matriarhaadijärgsed tütred:) Teised kaks on teiste tähtedega:) Ehmatas mind keset vihmast ja külma oktoobrikuist onniõue...eks ma hakka siis harjuma...
Proovin siis uuesti.
Proloog.
Teeõhtul interaktiivne muusikalis-sõnalises-lauluettekandelises viisis Alenderist ja Rujast. Ootamatult kaugesse öhe läks see aeg. Uskumatult palju ammukadunud inimesi. Und vaid neli tundi.
Esimene päev laupäev.
"Mille k... pärast ma üles pean tulema? Mille k.... pärast ma sinna külma vihmasesse metsa ronin? Miks ma lubasin peale võtta veel neli inimest ja kogu varustuse?" Tulin siiski ja läksin siiski. Küll hilinemisega, aga polnud hullu. Olime pea ainukesed, kes leidsid praktiliselt mitteviidatud maja ilma ühegi lisatiiruta/ ekslemiseta üles. Veidrad kokkusattumused:
* enam-vähem sealsamas Tõrvaaugu-Rassi kandis oli meil sel suvel suguvõsa kokkutulek. Kuhu küll salapärase haigestumise tõttu ei jõudnud.
* Rõugu talupargist sõitsime ka mööda. Kaks aastat tagasi oli meil seal suvepäev. Teejuhised olid veel meeles. Mis kõik veel kaks aastat tagasi oli...
Kokku seitse autot ja 30 inimest pluss üks kohalik vironus, kes oli meile asendamatuks teejuhiks matkaradadel. Veidi soojust majja sisse ja hunnik lõunavõileivakukleid ning retk mööda "Sakala" teed Kurgjale. Kunagi oli seda kaudu vana Jakobson ise vankriga logistades Viljandisse lehetoimetusse sõitnud ja praegugi pidi tema vaimu näha olema... Sihvakad mastimännid, pohlad, vahelduv metsamaastik ja tempo-tempo-tempo.
Koomiline vaatepilt--> kolmekümneline vägi tuleb hanereas metsast välja, on paar tundi taluõuel laiali ning suundub siis samamoodi metsa tagasi. Peamaja seest ja väljast, muud hooned, lõunapaus rehetoas, perekonnakalmistu. Teemad Kaitseliidust ja söösthüpetest kuni milleiganeseni. Nalja ja naeru kui palju. Sees siis oli matk algajatele.
Tagasi majas hakkas pool seltskonda süüa valmistama ja ennast niisama hästi tundma. Teine osa suundus rajale käänulise Saarjõe vasakkaldal. Pidime pöörama mingil ajal paremale ja tulema teist kallast pidi tagasi. Raja kohta oli vaid orienteerumiskaart maja juures ning sinised värvilaigud ning lindiribad puudel. Läbi mets, üle ja mööda puudest, jõekaldal ja sihtidel. Kuused, haavad, kased, ohtralt tormimurdu. Metsikuim mets, kus olen matkanud. Siis oli rajameistritel märgistusvahendid otsa lõppenud. Ja mingil hetkel oli jõgi kahel pool ning ees läbipääsmatu tihnikmurd. Ning tekkis väike hetk- kust me tulime? Seikluslik moment oli olemas;)
Saime aga taas raja peale ning majajuurde tagasi. Poole tunni pärast läks päike kustu ja hakkas pimedus. See oli siis matk edasijõudnutele:) Ajataju kadus ilmselt kõigil, kell kaheksa oli tunne nagu peaks kell juba ammu üle südaöö olema. Tegevused:
* lõõmava ahju ja küünla- ning taskulambi valgel tutvumismäng ning vanaema lõngakera
* tatrapuder õhtusöögiks, mis võis sisaldada lihajälgi;)
* ohtralt laule nii meie kui nende lauluraamatutest--> õhtu tipphetk minu jaoks soleerimine eeslauljana Transvaalis. Sel laulul on mulle eriline puudutus, mõjub mantralikult. Eriti kui esitada võimsalt ja hingega!
Magama sai kes kuhu- lavatsid said loomulikult kohe täis, mina leidsin rahuliku paigakese trepimademal, viimased vaprad sirutasid end eestoa põrandale. Üks vapper reb! oli kofeiini tõttu öö otsa üksi ülal ning hakkas hommikul vara pudrukeetmiseks puid lõhkuma.
Teine päev pühapäev.
Öösel oli osa seltskonda juba lahkunud, teine osa läks enne sööki bussile. Viimased kolm autot pöörasid igaüks ise teedele samade sihtmärkide poole.
Palju positiivseid kokkulangevusi, ei mingit hala, pea-aegu täielik sünergia. Ideaalne lõõgastus:)
Majaraamatut oli alustatud septembris ning igal päeval oli sissekanne!!! Hoolimata sellest, et pea ühtegi viita pole väljas, kes teab, see teab, ja üllatavalt paljud t e a v a d.
Üle pika aja käik neljandale, Wikmani poisid, slikerdajad poliitikud ning nende uskumatult ümmargune jutt, kummalised hääled, näoilmed, väsinud neiu Keskerakonna Pidu ja tuttavad ning tundmatud inimesed diivanil. Seekord sõitsin koju korralikult ja kiirustamata.
Assotsiatsioonid on kerged tekkima ning ma ajan neid kahe käega kaugemale. Sest on teine aeg, teised inimesed(mina) ja teised kulgemised.
Miks järgneb suurepärasele ajale alati argipäev?
Konvendis on sõjaseisukord, hea et vettki on ning mõned pistikupesad ja pikendusega vool raali juurde. Saali ja esiku ja tualeti lambid veel põlevad. K... puupäised töömehed, kellel on magnetid peakaablite suunas ja kes mõnuga neid läbi puurivad ise paraku ellu jäädes.
Ja mida kõikke veel...
Ah jaa... mul on kolmas tütar, ka K-tähega nagu mu teisedki matriarhaadijärgsed tütred:) Teised kaks on teiste tähtedega:) Ehmatas mind keset vihmast ja külma oktoobrikuist onniõue...eks ma hakka siis harjuma...
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home