Olulised Olnud/ Hetk Hardumust

/.../Joome viina ja teeme kiluvõileibu/.../

/.../toodang oli välimuselt sisuliselt identne/.../

Ain Sarve mälestuseks pühendatud järelhüüe...

Minu 2,5 h autosõit iseseisvalt peale kaheaastast pausi. Ma mõtlen aga ei mõtle ka , et istudes roolis panen ma ju end t e a d l i ku l t ohtu. Mul on reaalselt suurem võimalus otsa saada, kui võib-olla niisama jalutades. Sest nii korralik jalakäija ja rattur olen ma küll, et väga autojuhtide närvidel ei mängi. Kui siis peaks Surm tulema, pole see minust sõltuv, vaid lihtsalt juhus. Näiteks kui keegi peaks just sel hetkel oma autoga mingil muul põhjusel kõnniteele kummuli kihutama kui mina seal parasjagu süüdimatult seisan. Olen sellist olukorda pealt näinud ja kustumatu kummastav mälestus säilib. Olles aga ise roolis ja k e s e t liiklust- noh, mina võin ju ettevaatlik ja korralik ja tark olla- mõni kääbik võib aga mu nii ära mõlkida, et minust ei jäägi midagi järele.
Kummaline mõelda- läheb jälle kategooria alla turvalisus vs. väljakutse/oht.

Vana hea kunagine sõiduõpetaja- oli hea taas teda üle kahe aasta näha. Olin tal meeles, oli mind selle aja sees ikka linnas tähele pannud liiklemas nii ratta kui kondimootoriga. Mina ei tundnud teda enam liikluses seevastu ära- uus auto ja puha. Minu vana hea punase Toyota Corolla uuem ja hõbedasem variant. Nagu unistuste isa. Mina loomulikult armastatud tütar. Just selline soe ja eriliselt lähedane side, mis paneb silmad särama ja annab jõudu ja head tuju. Ikka muretseb mu pärast, kõigi meie pärast, kes tema juhendamisel on juhtideks saanud. Ja neid on tuhandeid....

Vana hea rattamehhaanik Tähtvere pargi alguses- tegi samuti päeva eriliselt rõõmsameelseks.
" Mine ja sära", ta lausus lõpetuseks, kui olin oma Hõbedase taas nende hoolde usaldanud tänu Tartu tänavate "suurepärasele" hooldusele ja vanadele juhtumistele. Kas pole armas?:)
Ilmselt olen neile jätnud blondi mimmi mulje, kellele meeldib kihutada ja kellega ikka juhtub asju ja kes ise on abs süüdimatu:)

Lõuna väga huvitava inimesega, kes puhtjuhuslikult minu "perekond" on. Ja neid inimesi ei ole väga palju , kelle seltsis ma söön ja end ka sealjuures hästi tunnen. Selline omapära siis.
Rahoulolu nii enda, tema, ümbritseva, mineviku, oleviku, tulevikuga oli vaata et religioosne. Istusin ja keerutasin latte-klaasi tundes end pea-aegu täielikult õnnelikuna. Alati võib veel midagi juurde tahta, aga see hetk seal Creppi aknaaluse laua taga, kus minu pilgule avanesid kõik kohvikukülastajad, omanik koeraga, ettekandjate askeldused leti taga- s e e h e t k!
See asetub nii täiuslikult ühe teise väljas söömise hetke kõrvale. Vabariigi aastapäeva nn. õhtusöök Panges, kaks värvilist Ingridit lõpus... Kahte mälestust ühendab sama õnne- ja rahulolutunne. Ja mitte ainult heast söögist, vaid ka heast seltskonnast ja taas- kogu h e t k e s t üldse.

Selline hõljumise tunne...Et kõik on nii hea...Ei mingit valu ja hala...Lihtsalt...Hea...