Arbeit macht...Tartus tagasi

Kui ma augustis üle aastapikkuse eemaloleku taas kodus käisin ja sealt viie päeva järel taas lahkusin, siis jätsin kõigiga teadmata jällenägemiseni. Justkui siirdunuks maailamreisile. Aga oh õnne ja rõõmu- juba septembri algus, ehk siis möödunud N-P viis mind tirinal Saarele tagasi:)))
Kartul vaja võtta- sai võetud.
Ploome vaja süüa- sai söödud.
Saunas vaja käia- sai käidud.
Koduseid vaja näha- sai nähtud.
Kõik põhilised eesmärgid said seega täidetud. Kummaline on- hulka palju ideid tekkis selle käiguga, kuidas seda kohta ideaalsemaks muuta. Ja lõbus ja rõõmus ja energiline oli see sealveedetud aeg, ehkki midagi otseselt meelelahutuslikku ei tehtud. LIHTSALT oli lõbus. Töö ilmselt vabastab. Liigne intelligents aga...
Seda teemat ma veel arendan.

Tartu on tore koht endiselt/ üldiselt, aga üha rohkem hakkab siia minu jaoks siginema etc negatiivseid tundmusi. Justkui oleks kõik kivi- ja puuseinad ühel hetkel hakanud välja õhkama enesesse kogutud nukrameelsust. See ei ole seotud algava sügisega, sest sügis mulle iseenesest väga meeldib! Saab hakata taas vaikselt karusnahku kandma:P, veterinaar nagu ma olen:P See suitsuuduna hõljuv aim tabab hetkega, kui on linnapiir ületatud- ükskõik siis, kust poolt. Kas pole kummaline? Kirkaid lehti on ikka ka, aga... No ei oska väga häppi olla, suhtumine ja hoiakud tuleb ilmselt revideerida.

Ja Tähtverre ei taha ka enam üldse minna. Tervelt 16 sügist järjest(!) olen tervitanud uut ärevat kooliaastat. Vedru hakkab ses osas kõvasti maha käima. Mingiks ajaks vähemalt. Ehkki tegelikult pean end kätte võtma ja siiski vaatama, kas olen ikka M-nimekirjas tänu jah-sõnale.

Edasi vaid töö tähe all

die Arbeiterin