Kollane kollane, Must/valge, Punane

Küll oli hea. Suvepäevad siis. Mitte kohustuslik kiitmisevoor, ent praegusegini ei meenu hetke, millele oleks võinud miskit ette heita. Kui, siis kõrvaldaks ehk need internaadikaagid, kes läbi meie ala marssisid ja tubadesse vahtisid sellega meid kiivamalt Eriti Olulisi Isiklikke Asju valvama pannes. Aga see oli väline ja meist sõltumatu tegur nagu ka laupäevaõhtune-öine paduvihm, mis siiski ei seganud kahte vil!! puu all telgis keset lainetavat muru kõrgemal kuival kohal ööd veetmast. Ning on juba legend, et miniatuurselt- sümboolselt tillukese repardi eest sööb rahvas ennast alati selili ning jääb veel ülegi. Legend ei murdunud ka seekord;)))))
Toimkonnad tegid oma tööd INNUKALT, samal viisil osaleti ka füüsilist või vaimset aktiivsust nõudvatel ettevõtmistel. Meie jalajälgi jäi nii mõnelegi Soomaa rippsillale ja matkarajale. Konnad siiski printsideks ei osutunud, sisalikel jäid sabad alles ning julge hiir vabas looduses sai pildile püütud nii paremalt kui vasakult.
Paljud omandasid uusi oskusi- minul on nüüd aim, kuidas hobusega ratsutada (ikka nii nagu päris, mitte oheliku otsas vaid sammu kõmpida) ning kanuujuhtimisega saab ka edukalt hakkama. Kumbagi polnud varem proovinud. Ei kukkunud maha ega läinud ümber:) Väga põnev oli hoopis:))
Tagasiteel tegi meie autokond tiiru Linnutaja tallu, kus tundsin jälle paariks sekundiks, kui linnastunud ma ikkagi juba olen selle viie aastaga. Suur must kohevate sulgede ja ripsivate tiibadega isakalkun, kanad, eesti maatõugu kari, lambad eemal karjamaal- vaatasin neid vaimustunult nagu "daame", mitte kui igapäevaseid nähtusi. Ehkki õnneks pole ma veel päris lootusetu ja minetanud vana mina- ravimtaimi ja muidu taimi ikka veel tunnen, loodus ei hirmuta. Aga elementaarseid mugavusi tahaks ikkagi oma kunagi valmivasse elamisse, mis saab olema mere või äärmisel juhul jõe kaldal. Nagu veevärk näiteks.