Poogen oli

Mind on tabanud post-folk-sündroom. Justkui oleks ajakapslist välja astunud. Viis päeva viibinud dimensioonidevahelises meeleoluaugus (ülipositiivses mõttes:), mis mu täna hommikuks reaalsusesse tagasi sülitas. Ehkki rekkaga jõudsin pea-aegu koduukseni/ Aardla-Võru risti juba eile kella kuueks. Igal oma tempo, omad sõiduvahendid:)
Parim puhkus üle pika aja- ei ühtegi keerulist ja murelikku teemakäikku peas, ei mõtteid olevikust, minevikust, tulevikust, minevikust, minevikust, minevikust ega Tartust üldse, ega ka millestki muust probleemsest. Ainult Olemine ja Endorfiin. Sain näha ja kuulda ja teha, mida tahtsin. Sõltumata suurest karjakambast ja paljudest teistest arvamustest.

Päev on kuidagi veider- hommik on vana juba nüüd.