On järjekordne hommik. Seekord arbuusilõhnaline, pisut jääkuubikulise maitsega õhus. Kihutada Hõbedasega vihmas mööda Tartu armsaid tänavaid ilma erilise kaitseta märgumise eest- on võluvalt õnnelik, hea ja kerge:) Lihtsalt sõna kõige otsesemas ja esmasemas tähenduses. Suvekuu küll, ent juba on aimata aega, mil kuldkollasesse Toome parki satub jalutama mees mantli, kaabu ja piibuga, millest tulvab healõhnalist viirukisuitsu.

Sõidan jälle Eestit avastama. Seekord Soomaa, mis ongi tundmatuks jäänud. Need mõned päevad täidavad selle valge laigu minu isiklikul kaardil.