DRAAMAkuninganna
No algas siis peale ta. Pisikese peoga Sadamateatris. Tõesti huvitava oli- mitte üks inimene polnud isiklikult tuttav, noh-jah, üks teretuttav siiski dagö ajal teisel pool platsi rahva servas ja siis veel üks kummaliselt alatihti silma hakkav tegelane, kelle nime ma ei tea- üks mustajuukseline noormees. Dagö ajal oli plats täitsa rahuldavalt inimestega kaetud, kes kõik elavalt kaasa hüppasid/liikusid. Driimgöörlide meloodilise jazz'ilaadsuse taustal tantsis paariti juba vähem rahvast. Orkestripoiss sisenes aga pea-aegu tühja saali- ent siiski-siiski- tõelised huvilised ronisid lavakardinahunnikute tagant välja ja rokkisid Jaaniga koos nagu mehed muiste:)
Aga Eclectica läks paraku täiesti minust mööda. Kandsin küll juba kuid päeviku vahel vastavat reklaamkleepsu, aga ikkagi..Kaks õhtut olin usinalt tööl ning kui kolmandale ennast minema asutasin, siis tekkis lühiühendus. Netis oli üks info, plakatil hoopis teine ja piletit ei tahtnud keegi müüa, ehkki küsisin. Küll mitte sadamateatrist endast ja ei läind ka ehku peale kohale, sest ühtäkki läks himu üle ja pühapäev kujunes hoopis vägagi koduseks. Igaks juhuks tuleks vanu päevikuid sirvida, aga arvan siiski, et püstitasin uue rekordi iseenda jaoks- peaaegu et 22 h puhates ja teki all ja silmad kinni ja maailmast ära. Ärkasin esmaba hommikul täpselt pool tundi enne tööle minekut täiesti ise. Loomulikult hilinesin, sest kes see ikka ilma söömata kodunt välja läheb. Ilu tahab ka tegemist:) Aga vähemalt oli rahulolu. Rõõm tehtud töös:)
Veel on märkimisväärsed kaks kuupäeva- 09. juuli 2004 ja 09. juuli 2005. See on tõesti põnev lugu! Kes teab, see teab. Ikka uskumatuid kokkulangevusi tuleb ette.
Kui see raamat oleks läbi töötatud ENNE kõikke olnut, siis ehk polekski midagi seesugust aset leidnud. Vähemalt ehk mitte sellisel pöörasel ja absurdselt segasel kujul nagu ta siiski läks. Mõelda vaid, ta oli mul kõik aeg riiulil olemas oma tarkuseteradega. No ma lihtsalt usun kirja pandut. Eriti kui ta nii paljus minu arvamiste ja maailmaga kokku langeb. Kes ei usuks. Sellist raamatut nagu McKay suhtlemisoskused. Mis on kindlasti Ta, mitte See.
Ole avatum...krt...olnud siis ise ka.
Aga Eclectica läks paraku täiesti minust mööda. Kandsin küll juba kuid päeviku vahel vastavat reklaamkleepsu, aga ikkagi..Kaks õhtut olin usinalt tööl ning kui kolmandale ennast minema asutasin, siis tekkis lühiühendus. Netis oli üks info, plakatil hoopis teine ja piletit ei tahtnud keegi müüa, ehkki küsisin. Küll mitte sadamateatrist endast ja ei läind ka ehku peale kohale, sest ühtäkki läks himu üle ja pühapäev kujunes hoopis vägagi koduseks. Igaks juhuks tuleks vanu päevikuid sirvida, aga arvan siiski, et püstitasin uue rekordi iseenda jaoks- peaaegu et 22 h puhates ja teki all ja silmad kinni ja maailmast ära. Ärkasin esmaba hommikul täpselt pool tundi enne tööle minekut täiesti ise. Loomulikult hilinesin, sest kes see ikka ilma söömata kodunt välja läheb. Ilu tahab ka tegemist:) Aga vähemalt oli rahulolu. Rõõm tehtud töös:)
Veel on märkimisväärsed kaks kuupäeva- 09. juuli 2004 ja 09. juuli 2005. See on tõesti põnev lugu! Kes teab, see teab. Ikka uskumatuid kokkulangevusi tuleb ette.
Kui see raamat oleks läbi töötatud ENNE kõikke olnut, siis ehk polekski midagi seesugust aset leidnud. Vähemalt ehk mitte sellisel pöörasel ja absurdselt segasel kujul nagu ta siiski läks. Mõelda vaid, ta oli mul kõik aeg riiulil olemas oma tarkuseteradega. No ma lihtsalt usun kirja pandut. Eriti kui ta nii paljus minu arvamiste ja maailmaga kokku langeb. Kes ei usuks. Sellist raamatut nagu McKay suhtlemisoskused. Mis on kindlasti Ta, mitte See.
Ole avatum...krt...olnud siis ise ka.
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home