Minimum maksimaalselt, Maximum nii vähe kui võimalik
Võtsin kuulda kahe inimese soovitusi ja lugesin läbi kolm Hyperioni sarja raamatut. Ühtejärge. Koos Kraftwerkiga taustaks. Soovitan omakorda julgelt ja kindlal meelel. Mõlemat. Kui võimalik, siis koos- raamatud ja muusika. Elamus on omaette. Olen neljanda osa otsinguil. Mis sest, et eestindatud varianti veel pole. Muudan siinkohal oma senist kardinaalset vastumeelsust ulme suhtes. Ilmselt oli siiamaani minu kokkupuude selle valla kräppiga põhjus, miks arvasin ennist nii nagu arvasin. On ka head:) Tõlkija on teinud meisterlikke tegusid- keelekasutus on uskumatu. Kirjanik muidugi oma liinidega ja maailmaga kõige aluseks. Tublid mõlemad:)
Vennaskonna vanad lood on ka viimasel ajal üha enam ja enam leidnud tee minu plaadimasinasse. Tegin inventuuri- tervelt 40 kogumikku kõige eripalgelisemat heliloomingut. Bretooni ja keldi rahvamuusika, punk, erinevat elektroonikat, lihtsalt ilusad vanad lood, klassika, pisut rock-popi 80nendatest, eesti folk, soundtracke, muu maailma folki, vene esitajad, d'n'b...ilus. Mina Olen Rahul.
Ideaalsi ei tulekski kodust välja- kui veel netki oleks----> loeks raamatuid, kuulaks plaate, oleks kadunud kõigile. Lihtsalt ei jõua ega taha enam Asjatada ja Siluda ja Korraldada ja Võidelda. Sest see tundub igas plaanis nii tühine ja mittekuhugi viiv. Tahad küll head ja teed head, ent
a) seda ei hinnata, sest seda ei märgata
b) kõigest saadakse valesti/teisiti aru, kui tegelikult oli mõeldud
c) lihtsalt ei oma ilmselt piisavalt autoriteeti
Kas mitte pole sellise seisu lahenduseks eemaldumine uuele orbiidile? Jätta kõik vana- nii ruum, aeg kui ka inimesed? Kehtestada ennast hoopis uues süsteemis? Mõelda põhjalikult ja end parandada? Aga esitleda uut ja täiendatud versiooni ikkagi uuel orbiidil? Kus miski vana ja väär ei sega?
Siin ma nüüd mõtisklen. Mina, kes ma olin peale lõpetamist nii kindel, et pole valmis veel Tartust, armsast, lahkuma. Sest kõik klapib- olemus, suurus... Ent nukrus. Olles ülikoolilinn on sellesse ruumi sisse kirjutatud lahkumine. Mis reeglina vähemalt mingis aspektis ja kellelegi on kurb. Tähistab lõppemist. Millegi ilusa päästmatut kadumist. Olulised inimesed lähevad ära. Näiteks. Sest Elu nõuab oma( oi kuidas ma vihkan slogan'eid, ja teada on, et vihkan ma väga väheseid asju ja väga harva). Ja mida peavad peale hakkama jääjad? Südame kõvaks tegema ja edasi minema. Ikka minnakse, alati minnakse, alati saadakse ikkagi hakkama. Kõigest hoolimata. Ent milline tohutu energiahulk sellesse maetakse?
Kokkuvõtteks- olen väsinud võitlemast. Päriselt.
Isegi puhkus ei aita. Kümme päeva vähemalt mitte. Ja isegi kui veeta see 95%liselt Tartust ära. Ikkagi mõtlesin vähemalt hetke oma siinsetele Seisudele.
Puud olid kodus kõvasti kasvanud. Kirsid laiutasid võimsalt. Sai teist korda veel heinagi tehtud ja meres ujutud. Ja inimestel oli minu üle hea meel. Siiralt. Ilma tagamõteteta. Tean vähemalt viit inimest, kes mind kindlasti armastavad. Kelle Signaalidest Ma Seda Kindlalt Ja Ilmeksimatult Välja Loen Ilma Keerutamata ja Varjamata. Ja see on oluline. Et vähemalt kellelgi oled sa tihti mõtetes ja sulle tehakse mentaalselt pai ja emmatakse. Füüsiliselt on muidugi ka hea:) Ehkki vahemaad on aastased ja sadades kilomeetrites.
Ja ikkagi tuli vesi silmanurkka, kui kõik olid ära tööle läinud ja mina, seljakott seljas, bussile kõmpisin. Ilus oli. Kurb oli. Liigutav oli. Aeg möödus kiiresti, justkui dimensiooninihkega- oli pühapäev ja seejärel kohe reede, vahepealne aeg kulges kiirendusega. Pooled kohad jäid käimata ja jutud rääkimata. Natuke siiski jõudis.
Aga endiselt ei tunne ma, et mul kuhugi kiire oleks. Kui surengi enne, kui olen Kõikke proovinud, mis siis sellest. See oli siis niiviisi ette nähtud. Jõuan ja teen, palju jõuan ja teen. Null-ambitsioonikas ja null-karjerist nagu täna paikka sai pandud meeldival shokolaadi-tee-kissellipärastlõunal.
Enam positiivseid emotsioone!!!
Lubatud haiku ja tanka esimesed pähekaranud variandid.
Meetrine kuu ja
udu jõel, mis toob meelde
Äärel Istuja
*****************************
Selle poosi sees
on Enesekindluse
segu Naiivses
kastmes koos Jõu Iluga
raugemas Tormis just Nüüd
Vennaskonna vanad lood on ka viimasel ajal üha enam ja enam leidnud tee minu plaadimasinasse. Tegin inventuuri- tervelt 40 kogumikku kõige eripalgelisemat heliloomingut. Bretooni ja keldi rahvamuusika, punk, erinevat elektroonikat, lihtsalt ilusad vanad lood, klassika, pisut rock-popi 80nendatest, eesti folk, soundtracke, muu maailma folki, vene esitajad, d'n'b...ilus. Mina Olen Rahul.
Ideaalsi ei tulekski kodust välja- kui veel netki oleks----> loeks raamatuid, kuulaks plaate, oleks kadunud kõigile. Lihtsalt ei jõua ega taha enam Asjatada ja Siluda ja Korraldada ja Võidelda. Sest see tundub igas plaanis nii tühine ja mittekuhugi viiv. Tahad küll head ja teed head, ent
a) seda ei hinnata, sest seda ei märgata
b) kõigest saadakse valesti/teisiti aru, kui tegelikult oli mõeldud
c) lihtsalt ei oma ilmselt piisavalt autoriteeti
Kas mitte pole sellise seisu lahenduseks eemaldumine uuele orbiidile? Jätta kõik vana- nii ruum, aeg kui ka inimesed? Kehtestada ennast hoopis uues süsteemis? Mõelda põhjalikult ja end parandada? Aga esitleda uut ja täiendatud versiooni ikkagi uuel orbiidil? Kus miski vana ja väär ei sega?
Siin ma nüüd mõtisklen. Mina, kes ma olin peale lõpetamist nii kindel, et pole valmis veel Tartust, armsast, lahkuma. Sest kõik klapib- olemus, suurus... Ent nukrus. Olles ülikoolilinn on sellesse ruumi sisse kirjutatud lahkumine. Mis reeglina vähemalt mingis aspektis ja kellelegi on kurb. Tähistab lõppemist. Millegi ilusa päästmatut kadumist. Olulised inimesed lähevad ära. Näiteks. Sest Elu nõuab oma( oi kuidas ma vihkan slogan'eid, ja teada on, et vihkan ma väga väheseid asju ja väga harva). Ja mida peavad peale hakkama jääjad? Südame kõvaks tegema ja edasi minema. Ikka minnakse, alati minnakse, alati saadakse ikkagi hakkama. Kõigest hoolimata. Ent milline tohutu energiahulk sellesse maetakse?
Kokkuvõtteks- olen väsinud võitlemast. Päriselt.
Isegi puhkus ei aita. Kümme päeva vähemalt mitte. Ja isegi kui veeta see 95%liselt Tartust ära. Ikkagi mõtlesin vähemalt hetke oma siinsetele Seisudele.
Puud olid kodus kõvasti kasvanud. Kirsid laiutasid võimsalt. Sai teist korda veel heinagi tehtud ja meres ujutud. Ja inimestel oli minu üle hea meel. Siiralt. Ilma tagamõteteta. Tean vähemalt viit inimest, kes mind kindlasti armastavad. Kelle Signaalidest Ma Seda Kindlalt Ja Ilmeksimatult Välja Loen Ilma Keerutamata ja Varjamata. Ja see on oluline. Et vähemalt kellelgi oled sa tihti mõtetes ja sulle tehakse mentaalselt pai ja emmatakse. Füüsiliselt on muidugi ka hea:) Ehkki vahemaad on aastased ja sadades kilomeetrites.
Ja ikkagi tuli vesi silmanurkka, kui kõik olid ära tööle läinud ja mina, seljakott seljas, bussile kõmpisin. Ilus oli. Kurb oli. Liigutav oli. Aeg möödus kiiresti, justkui dimensiooninihkega- oli pühapäev ja seejärel kohe reede, vahepealne aeg kulges kiirendusega. Pooled kohad jäid käimata ja jutud rääkimata. Natuke siiski jõudis.
Aga endiselt ei tunne ma, et mul kuhugi kiire oleks. Kui surengi enne, kui olen Kõikke proovinud, mis siis sellest. See oli siis niiviisi ette nähtud. Jõuan ja teen, palju jõuan ja teen. Null-ambitsioonikas ja null-karjerist nagu täna paikka sai pandud meeldival shokolaadi-tee-kissellipärastlõunal.
Enam positiivseid emotsioone!!!
Lubatud haiku ja tanka esimesed pähekaranud variandid.
Meetrine kuu ja
udu jõel, mis toob meelde
Äärel Istuja
*****************************
Selle poosi sees
on Enesekindluse
segu Naiivses
kastmes koos Jõu Iluga
raugemas Tormis just Nüüd
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home