Kui jõuab, siis jõuab, kui mitte, pole ka hullu:)

Olen vabatahtlikult asunud kulgema trekiraja sisemisele ja aeglasemale ringile. Ärkan kauem, liigun omas tempos, hilinen ega põe selle pärast üldse, väldin kiirustamist etc
Ehkki juba eelmise nädala alguses sain ennast niikaugele, et külastasin üle kuude teaduskonna dekanaati ning sain teada magistrandide selle semestri tunniplaani, pole motivatsiooni õpingutega niipea veel pihta hakata olemaski. Üheski loengus pole käinud, ühtegi uut õppejõudu näinud... Nüüd peabki veidi aru pidama- kui akadeemilist võtta ei saa, siis ilmselt jääb asi katki. Ei jõua. Ei taha enam rabada iga hinnaga. Chill B .

Ja sealsamas vahetan ma oma rahuliku ja mugava töökoha täiesti tundmata tuleviku vastu. Põhjendusega, et milleks olen käinud viis aastat ülikoolis, kui ei hakka omal erialal tööle. Isegi see, mis on kirjas lepingus ja ametijuhendis, ei anna ju konkreetset pilti sellest, mis tegelikult toimuma hakkab. Sõnaga- ma ei tea mitte midagi /mis puutub tulevikku seoses reaalse tööga/.
Kas kilbiga või kilbil ma sellest naasen?

Teisalt jälle- ilmselgelt on käes järgmine sepistusaeg, kus kõik muutub. Mina ise veel kõige esimesena oma tegevuste ja mõtetega. Minu inimesed. Minu keskkond. Hakkas see ju peale juba kevadel. Vaikselt ja hiilivalt muude kiirustamiste taga jäädes seetõttu märkamata. Hell no- veebruaris juba täheldasin aimatavat kõrvalteed...
Tähedki ennustavad mulle murrangut ja head. Ning tulev aasta on m i n u aasta. Kes teab, kes teab...

Reageerides surmateatele- ei, mitte Park- on esimene ehmatus ikka vaikus, shokk, mõnedki pisarad, kahjutunne. Eriti kui olulised asjad jäid pooleli ja niipalju oleks võinud veel olla. Võib võtta kui halba ennet, aga ka uut algust. See ei olnud ju ometi märk, et ma peaksin lepingust loobuma?

Kui ma kodus käisin, võtsin kaasa peotäie pilte. Vanu. Oma vanematest ja kahest tädist. Kui kõik olid veel noored ja õnnelikud ja ilusad ja lustlikud. Sest nüüd ollakse ikka pisut räsitumad elust ja teistest.
Minu ema passipildid vanuses kahekümnendate teine pool. Üks nagu Pocahontas:)
Minu isa passipilt samast vanusest. Lokkidega boheemlane.
Nende pulmapilt. Tolleaegne värvifoto- punastes toonides.
Nemad minu nimepanemise tseremoonial kohalikus kultuurimajas.
Nemad meie õunaaias. Pildistanud teineteist, seepärast pole koos. Aed näib nagu läbipääsmatu vihmamets: Nad on õnnelikud.
Minu noor isa triibulise pluusiga puhkehetkel kaamerasse vaatamas. Unistaja.
Minu vanem tädi oma pisipojaga. Vabameelsuse kehastus.
Minu noorem tädi oma perega. Muutusi praktiliselt ei ole va. see, et lapsed on nüüd vägagi palju suuremad;)
Tahaks igaühe neist raamida ja silma all hoida. Poleks arvanudki, et ma hakkan sellist sentimentaalsust endas kultiveerima, aga näe. Ilus on, liigutav on, miskipärast tuleb pisar.

Aga üldine meeleolu on hea:)
Ütleme nii, et olen selle nädala sees palju ennast ületanud- just vaba suhtluse vallas:)))
Isegi komplimenteeritud:) Mis on eriti vahva:))
Tänan ja jätkame samas vaimus!