Ideaalpäeva väike vend
Südametunnistusepiinadeta lihtsalt valvan tühja ruumi. Mis on üleni ja iga praoni täidetud Minuga. Sest minu osadeks on ka Kraftverk'i MinimumMaximum topeltkogumik, Vennaskonna Priima topeltkogumik, ASSS' Garaazide taga, mis kõik ühtseks jadaks on komplekteeritud ja aina tulevad ja tulevad...
Ja loen ühe inemise:) mõtteavaldusi, keda ma tean ja alatihti näen ja kellega on mind isegi tutvustatud ja kellele on isegi mind tutvustatud, aga kes kindlasti mind ei mäleta ega tea/tunne. Hoolimata ka orkut'i kuuluvusest. Mis iseenesest ei kõiguta mind, pigem muigan salamisi naerulohukestega. On huvitav näha teise visuaalse kuvandi t a h a, väliste enesekindluste t a h a. Ehkki paljut tema mõtetest ma ei jaga ning kohati olen lausa risti vastupidistel seisukohtadel, meeldib see mulle, sest see avab mulle teistsuguseid vaateid ja võib viia uute mõttearendusteni.
Eile nägin ära Maleva. Amatöörlik, seda jah. Kohati on selline tunne, et kohe-kohe hakkab tegelane keset kõige kurjakuulutavamat stseeni ise naerma, sest kõik on lihtsalt liiga jabur:)) Kostüümid, tekst, tüki mõte üldse...Ja ei ole ju normaalne, kui rahvas möirgab naerda vaadates surma tulekut. Aga jah, nii sündis. Naersin isegi. Absurd suurte tähtedega, aga hästi lahe. Ei morjendanud karvavõrdki asjaolu, et kutsutud minuga seegi kord kaasa ei tahtnud tulla. Soovitan siinkohal neil kindalsti see tee siis iseseisvalt või kellegi kolmandaga ette võtta:)
Ise vaataks veel seda tükki vähemalt korra...
Enamus rahvast lahkus kohe kui hakkasid jooksma Tegijate nimed, ülejäänud lahkusid pika lindi kerimise ajal, mina seisin ja lugesin kõik nimed kokku. Hakkas tuttavaidki silma. Kuklaga tundsin, kuidas saali eest hoolitsev tädi kindlasti närvitsedes ootas, et millal ma juba minema hakkan:) Hirmus hea oli olla. Tulevikuaimused, käesolev hetk... Konventi ratta järgi minnes nägin tuttavsõpra, kelle tervitus mõjus eriliselt ja veelgi tujutõstvamalt.
Selline eriline hõljumine mittemillestki kestab siiani...hea hea hea.
Asendasin askeetliku puutooli arvuti taga mõnusa laia pehme tumbaga, kust väga mugavalt ristijalu istudes on arvutit klõbistada:D
Ja loen ühe inemise:) mõtteavaldusi, keda ma tean ja alatihti näen ja kellega on mind isegi tutvustatud ja kellele on isegi mind tutvustatud, aga kes kindlasti mind ei mäleta ega tea/tunne. Hoolimata ka orkut'i kuuluvusest. Mis iseenesest ei kõiguta mind, pigem muigan salamisi naerulohukestega. On huvitav näha teise visuaalse kuvandi t a h a, väliste enesekindluste t a h a. Ehkki paljut tema mõtetest ma ei jaga ning kohati olen lausa risti vastupidistel seisukohtadel, meeldib see mulle, sest see avab mulle teistsuguseid vaateid ja võib viia uute mõttearendusteni.
Eile nägin ära Maleva. Amatöörlik, seda jah. Kohati on selline tunne, et kohe-kohe hakkab tegelane keset kõige kurjakuulutavamat stseeni ise naerma, sest kõik on lihtsalt liiga jabur:)) Kostüümid, tekst, tüki mõte üldse...Ja ei ole ju normaalne, kui rahvas möirgab naerda vaadates surma tulekut. Aga jah, nii sündis. Naersin isegi. Absurd suurte tähtedega, aga hästi lahe. Ei morjendanud karvavõrdki asjaolu, et kutsutud minuga seegi kord kaasa ei tahtnud tulla. Soovitan siinkohal neil kindalsti see tee siis iseseisvalt või kellegi kolmandaga ette võtta:)
Ise vaataks veel seda tükki vähemalt korra...
Enamus rahvast lahkus kohe kui hakkasid jooksma Tegijate nimed, ülejäänud lahkusid pika lindi kerimise ajal, mina seisin ja lugesin kõik nimed kokku. Hakkas tuttavaidki silma. Kuklaga tundsin, kuidas saali eest hoolitsev tädi kindlasti närvitsedes ootas, et millal ma juba minema hakkan:) Hirmus hea oli olla. Tulevikuaimused, käesolev hetk... Konventi ratta järgi minnes nägin tuttavsõpra, kelle tervitus mõjus eriliselt ja veelgi tujutõstvamalt.
Selline eriline hõljumine mittemillestki kestab siiani...hea hea hea.
Asendasin askeetliku puutooli arvuti taga mõnusa laia pehme tumbaga, kust väga mugavalt ristijalu istudes on arvutit klõbistada:D
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home