Human woman/ inimlik naine

Me kõik läheme.
Võõrasse riiki. Valguse või Pimeduse Riiki. Teise linna. Teistele teemadele.

On üks koht, üks loojate pesa, kuhu külla minnes ei lahku ma kunagi tühjalt. Saab täidetud minu vaim uue jõuga ning täiendub ka minu riiuliruum/ tuleviku seinapind. Mina, kes ma kunagi ei oota kellegilt kingitusi, üllatun alatasa:)
Korralikku eksponeerimist ootab kaks maali(laadset taiest). „Samurai“ & „Päike" (Cocteau Twins'ist inspireeritud).

Viimane üllatus oli must luuleraamatuke. „Saar“. Crystal. Pühendusega autorilt. Läbivateks teemadeks ulmeline Kõiksus, galaktika, tühjus, vesi, pühalikkus, Egiptus, inimkond, teadmised ja geneetika. Tuttavlik, sest ehkki teised teemad, on see kogumik minimalismi üks päris hea näide. Leidsin omale lemmikuid rohkem kui kolm:) Mõelda ühtpidi ja teistpidi ja mõtte sisse ülepeakaela ära lahustuda. Vangelise Reprise ja see kogu- katusekonstruktsioonid muutusid pea olematuks...vbla aitas kaasa ka asjaolu, et aasta algus kuni siiamaani on kulgenud hullumeelses rütmis=> segamini kellaajad ja olematu rutiinirütm.
Mõned stiilinäited.

Mungana vaikselt palvetades
keset elust kihavat aeda
üks liblikas rabeleb Elupuu vaigus
nii hämmastavalt ükskõikne on looja!
Ohanuna, mungana, kurvana
saadan teele rahusõnumi
uue liblika näol

********************

veevulin...
tõstan pead-
imekaunis maailm avaneb mu silme ees...

*******************

ajahambast puretud torn
selle ümber seitse sammast
kas oled see sina
ja sinu seitse meelt?

Pidulikus saalis trooni
käetoel must ronk
kraaksatab ja kajab
pimedusse...

kas on see sinu
tühi meel
milles labane vari
kustutab küünlad?

kui mitu mõõka on
sinu seitsmendas meeles
või üheksandas?
mitu piiki tolkneb
sinu heades mõtetes?

„Kui tühi on sinu olemine?“
vaatab Tühjus mulle otsa
ning pöörab selja

piklik kogu tumesinises kapuutsis
heidab kõrge puu ladvalt
teemanttäringuid varemete keskele...

*********************************

me lõikame endalt nina
bio ja tehno
seguneb
implantaat ja mikrokiip

me kehas keerleb
tehnokokteil
tehisveri nanorobot

plastiline op
muudame näo
eraldame pea

teise keha külge
külmutame aju
säilitame kude

vahetame organeid
kust saab odavamalt?
venitame nibusid

silmavärv ja nahatoon
omandanud
reptiilse läike

ajul pole keha vaja
siseneme arvutisse
kahendsüsteem ja terabait
universumi alus

galaktikate parves
keerleme
igavesti õnnelikud!

***********************

Ja siis tulid ridamisi detailidega-teemadega-mõtetega-inspiratsiooniga teineteisega klikkivaid filmikunsti saavutusi.

Chronos=> ülev muusika, kaunid kaadrid loodusmaastiku varjudest ja valgusest, linnamelu, kiirenduse ja aeglustusega. Väga mõjus ja meditatiivne kunsttükk.

Leni Riefenstahli „Tahte triumf“ 1934=> propaganda, kaunid rivid ja innukad sõnavõtud. Pigem ajalookaadreina oluline, kui millekski tõsisemaks tänapäeval.

BBC dok teemal inimkeha ja suremine. Iva sellest=> inimkehad on vaid transpordivahendid. Geenid on need, mis jäävad igaveseks edasi kestma. Põhimõtteliselt-bioloogiliselt, kui oled eostanud lapse, siis on su ülesanne täidetud.

Paar haiget Tšehhi sketši teemal kunstniku enda loomine ja toit=> rõve plastiliinilugu ja tülgastav einela. Aga siiski...:)

Immortel=> prantsuse ulme aastast 2004(?). Enki Bilal- nimi juba omaette. Põimusid Reich'i kotkakujutis Egiptuse muistse jumala teise kehastusena ning edasikestmine ajas läbi geneetilise materjali. Isegi jumalail see mure;) Lisaks imeliselt hea kontrastne filmimuusika- mitte elektro või mõni muu tehniline heli nagu võiks arvata...ja palju lahedaid detaile. Aasta siis on 2095. Tegelikkus ja koomiksimaailm. Inimesed ja tulnukrahvas. Sinine neiu. Asetub kindlalt lemmikute ritta!

Equilibrium=> midagi vana, kindlat ja turvalist. Ilus punkt õhtule.

Kogu laupäevane tegevus. Uni, filmid, inspireerivad vestlused, külasolek. Ja kõik see pea-aegu, et üle õue:) Total bliss:)))))

Räägitakse, et mida teed aasta alguses, seda teed aasta läbi...oh, boy...