Kolmas advent

Sõpra
ei saa sõnadega
tema tuleb
hingest
talumatu valu
tõest
murdumine
pingest

08.12.05 kl 7.13

Taevas-taevake. Isegi see, et järgmine vahetus ennast poolteist(!) tundi oodata lasi, ei kõigutanud mind kuigivõrd. Kuigi mäletan, et kunagi on ette tulnud samalaadseid juhtumeid ja siis olen ma olnud suhteliselt ärritunud. Kas selline tuimus on Märk? Kui, siis positiivne või negatiivne? Kaldun arvama viimast, sest osavõtmatusest on väike samm täieliku eemaldumiseni/võõrdumiseni sotsiaalsest keskkonnast. Ei räägita inimestega, ei tunta midagi, siis ei tulda kodunt enam välja, siis ei hoolitseta enam ei enda ega elupaiga väljanägemise eest, ei sööda ega jooda, lõpetatakse hügieen ja siis murtakse su korterisse sisse, sest naabrid on talunud juba mitu nädalat järjest kasvavat lehka...Ning sinu kass on elus ainuüksi tänu sellele, et vett saab ta juua tualetipotist ja söögiks on tarvitatud sinu vasak jalg ning pool rinnakorvist...

Or look at the bright side. Ma olen tasakaalus ega võta tühiseid asju enesesse ega lases neil oma meelerahu häirida. Asjadel, mille muutumisse olen oma panuse andnud ja sellega on case closed. Ootan lihtsalt rahulikult, mis on tulemus ja mis juhtub. Niisama tühja ennast üles kütta- no milleks. Jääb üle ainult u s k u d a, et minu tegutsemine mõjub. Et algimpulss levib. Et põhjustamisele järgneb tagajärg. Soovitavalt nähtav, sinna kõrvale ilmtingimata ka nähtamatu, mida võib-olla saame teada alles Seal Teisel Pool. See oleks imetore, kui keegi näitaks mulle filmi Minust. Minu elust- algusest lõpuni. Siis kui mind enam sellisel kujul ei ole. Saaks teada kõik põhjus-tagajärjed ja võimalused. Ja vastuse küsimusele, kas minu sõnadel on kaalu ja kas neid võetakse arvesse ja mõeldakse nende üle...