"We are as greate as our God"(?!?)

Kirju nädalavahetus siis- ehk mõnel on huvitav:) Minul küll oli:)

Reedel mõnus tööpäev-poolpäev ja otse sip-sip-sip veerand tundi peale seitset Toome mäest üles, Arhiivist mööda, Park hotellist mööda rahvusliku arhitektuuriga majja. Vanade ulmefilmide maratonile. Kaks neidu veel peale minu ja käputäis kohalikku rahvast. Sissejuhataja juba rääkis põlevate silmadega ja indu täis häälega tutvustamissõnu- hea meel on, kui näen kedagi millestki tõelises vaimustuses olevat. Ja siis algaski Huumoriklubi. Targu ei lugenud väljajagatud kavalehte, lasin ennast üllatada ja muigasin hiljem tekstigi üle takkajärgi. Kahju, et puudub skännimisvõimalus, aga alati on olemas irl. Vaatamisele tulid kolm surematut linateost :

When Worlds Collide (1951)

The War Of The Worlds (1954)

This Island Earth (1955)

Nii tõelisele sci-fi fännile kui ka niisama filmihuvilisele pakkusid ühtmoodi nalja peategelaste uskumatult naiivne maailmapilt (olgugi et tegu oli kõrgtasemeliste teadlastega), samade tegelaste lihtloogilised probleemilahendused, aega ei raisatud ka mees- ja naispeategelase teineteiseleidmise osas. Süüdistage mind aga jälle feminismis, aga ikka väga jäi silma, kuidas suurepärane naisteadlane meespeaosalise ilmudes äkitselt ülimalt nõrgaks ja hüsteeriliselt iga vähegi hirmsama asja ees närvi kaotavaks hüsteeriapuntraks muutus ning mehelt tuge otsis(seda loomulikult leides küll ja veel). Mitte et mul abs oleks midagi aeg-ajaliste nõrkuste ja abistamiste vastu- ei, kindlasi mitte! Sinna juurde veel dekoratsioonid (nii armsalt algelised ja kohati justkui animeeritud), esimese filmi tegelaste „kosmoseskafandrid“= piparkoogimehikese presendist ülikonnad. Kottis, lotendavad ja kapuutsiga, hulk tehnilis/füüsikalis/matemaatilisi apse ning loomulikult situatsioonikoomika ja dialoogid (ilmselgelt tahtmatud ja 50nendate kontekstis ka olematud, aga meil siiski juba 21.sajand). Tõeliselt väärt ajaviide!! Võiks koguni öelda, et minu veendumus hakkab murenema...

Poole ühe ajal öösel ristus minu kojuminekutrajektoor 105. aastapäeva ballikülastajate ja Exodust naudelnute omadega.

Öö oli hirmus. Laupäev veel hirmsam. Pisike viirus oli tegija. (Uitmõte- milleks raisata tulirelvi ja mahukat lahingutehnikat tootes-kasutades. Mõnest bakterist-viirusest piisab täiesti, et tappa, sandistada, tekitada väga halba enesetunnet, niiet inimene endale ise otsa peale teeb. Tulevik on biloogia päralt!). Pole tükk aega nii halba enesetunnet omanud- väga lähedal minestamisele. Täiesti süüdimatult lonkisin üliaeglaselt tööle (12 h vaja siiski asjalik olla, kust sa selle asendajagi võtad nii äkitse), külastasin apteeki varustamaks end hädavajalikuga, et seda õudust võimalikult talutavalt üle elada, jäin hiljaks ka. Ent pidasin siiski vastu, igasugu sümptomitega võideldes, värisedes ja tukkudes (rõhumuutused ajus tulenevalt mineraalainete puudusest ilmselt tekitavad tunde nagu kaaluks pea kilogramme ning seda on täiesti võimatu üleval hoida- lamada, lamada, lamada). Mõned raviprotseduurid ja kümnest magama, mis siin ikka enam pingutada.

Pühapäev. Mitte just uuestisündunud, aga hulka kergem, kuigi väikesed virvendused hakkasid pealelõunal end tunda andma. Pealelõunane virgutav mälumänguvoor. Seekord juba teine ja uuenduslikult raamatukogu vastasmajas. Seekord tuli ära esikoht. Teemadeks meditsiin, keemia, mütoloogia, film, kunst, ja veel üks teema. Auhinnaks vahuvein, mille lahkelt Laurale annetasime, kuna kõigil kolmel meist oli hirmkiire peale lõppu, Liivimaa Kroonika kuldtähtedega köide ja kaks piletit PÖFFi Sleepwalkers'i festivaliosale. Kiire käik konvendist läbi, pisut öhtusööki kaasa ja taas tööle-ööle. Hea rahulik õnnis tunne:) Kuidagi alati läheb nii, et on igas mõtes kriis, kui on PÖFF ja seetõttu polegi kunagi veel käinud...

Ja uus nädal oma värvikirevuses algab...