Pisut Riiat

Minek
Kui Tartust lahkusime, sadas jäitetäppe. Ajataju oli segamini, öö ei olnud pakkunud puhkust, vaid lõbu. Bussijuht kihutas. Tukkusime.
Kõneleja
Kõikjal olid lipud väljas. Tähistati olulist kaitselahingut 1919.aastal. Kolmandal korral Riias olles nägin siis ka Vabaduse samba ära. Läti rahva au ja hiilgus, patriotismi võimas tähis. Mitte nagu meie. Kus poliitiline jama( kui väljenduda ülipehmelt) on suutnud ära määrida kogu Vabaduse monumendi mõiste meie jaoks. Meil ei saa kunagi olema midagi samalaadset, sest see tähendus on lahjendatud ning solgitud ja parandada ei anna enam midagi.
Õuel
Läti Etnograafiline Vabaõhumuuseum on nagu meie RalM, ainult metsasem ja mere asemel on järvekallas. Erinevus-sarnasusi on ka arhitekduuris. Mängisime kostümeeritult rahvalikke mänge, mis olid pea-aegu nagu Eestiski, laulsime laule, jalutasime ühelt õuelt-tegevuspaigalt teisele. Seda pilti tahaks, kus ma männiokastel täies pikkuses pikali olen...:) Kokkuvõtlikult- mardipäev Läti moodi. Oma piiratuses olin seda miskipärast ainult eestlastele omaseks pidanud. Aga kadripäeva neil pole:)
Tõrvatud maja
Üks uks lõhnas täpselt nagu meie suitsuahi seestpoolt...kodus...
Jää Riia, mu arm...
Tagasitee oli endiselt unenäoline. Nagu terve reis iseenesest. Mõtlikuks tegi.

Vahepealsed meenutused läti korporantide peost puuduvad, kuna kroonikul said akupatareid tühjaks. Nagu ka küünaldega kaetud presidendilossi müürist Daugava ääres, aga need ehk tuleva hiljem. Peost veel niipalju, et õhkkond on hoopis teisem ja vabam. Parandan siinkohal oma kallist tütart- tutvustati filmi "Riia kaitsjad" tegemist. Linna ei näinud, sest tegemist ja väsimust oli selleks liiga palju. Huvitav, et pilet Riiga on pea kolm korda odavam, kui Kuressaarde... Plaan on tagasi minna. Lõpetada poolelijäänu. Näha. Veel.