Külmapühade aegu

Nii palju häid mõtteid ja mitte ühtegi suitsupakki taskust võtta, kuhu need üles tähendada. Seepärast nad Universumi avarustesse ka tagasi on siirdunud. Teine võimalus- käia ringi nagu ajakirjanik=> diktofon või märkmik-pliiats taskus ja käepärast.

1. veebruarist 2006 hakkan siis ametlikult riigiteenistujaks. Elamine on ka ajutiselt korraldatud. Jääb üle muretseda vaid transport ning paar head ja tugevat inimest, kes aitaks asjade liigutamisel.

Eks see üks hullumeelne semester saa olema, aga mulle väga meeldis R. kommentaar: "Noor inimene ja huvi on, miks mitte!" Vahepeal tekkis kahtlusemoment, kas kõike enda peale võetut on reaalselt võimalik ka ellu viia. Kas pole ma mitte enesest ja oma võimetest liiga heal arvamisel. Samas oleks halb ka kohe ette kahtlema lüüa ning mugavam tee st. käegalöömine valida. Seda enam, et ma TAHAN mõlema asjaga tegeleda. Nii rebastega kui oma tundmatu tööga.

Ja tahet olen ma alati kõige aluseks/ kõige vabastajaks pidanud.