mánudagur, apríl 03, 2006

Vana hing

K. Ishiguro "Päeva riismed".

Selle läbitöötamisel süvenes üha enam tunne, et ma ei ole sellest ajast. Sellest praegusest ajast. Väärikust ja lojaalsust, mida kirjeldati läbi peategelasest vanakooli inglise ülemteenri tagasivaadete kaudu, tänapäeval naljalt ei kohta. Kadunud on dzentelmenid ja daamid, kes igas võimalikus/võimatus olukorras suudavad säilitada takti ja stiili. Sellised mõisted nagu autunne, õilsus, usaldatavus, kindel sõna, oma emotsioonide talitsemine, järelemõtlikus...
Kadund asjade hulgas enamusel. Paraku.
Olen ma liiga kriitiline?
On mul latt liiga kõrgel?


Mu olematul öökapil hunnik etiketiraamatuid.

3 Comments:

Blogger kidari said...

Kasuo Ishiguro "Mägede kahvatu terendus" ja "Hõljuva maailma kunstnik" on ka päris head. pyya sirvida :)

4/04/2006 9:48 f.h.  
Anonymous Nafnlaus said...

Minu lemmikuks Ishigurolt on "When We Were Orphans", kuidagi kurb ja lootusrikas korraga. Tema kuulsaimast Sinu loetud teosest on aga ka tehtud väga hea film, peaosades Anthony Hopkins ja Emma Thompson, oled äkki näinud? Kui ei, siis kindlasti tasub!

4/04/2006 3:01 e.h.  
Blogger don Digimon said...

Ei maksa samas ka vinti liiga yle keerata. Inimene on suuteline ja v6imeline kohanema. Seet6ttu ongi tsivilisatsioon suutnud end siiani säilitada. IMHO. Mis homme toimub?

4/04/2006 4:49 e.h.  

Skrifa ummæli

<< Home