Kihiline nagu napoleoni kook vol 1
Kokkuvõte volbrist= ühe pulga peal ja kõvasti rebimas esimese volbrikogemusega. Ei teagi, kas paigutada nimekirjas esimesele või teisele kohale...
Reede varahommikul koju saabudes pakkisin reisikoti. Ma olen viimases juba niii osav aastatega, et Väljalennu saate reisi võidaksin ma kindlasti:P See, et maha jäid koduvõtmed(ja kõik muud võtmed) ning märkmik, ei kõigutanud mind väga olulisel määral ka Tartusse jõudes/asja avastades. Kõik on võimalik... Häälega tulek läks õnnelikult- hoidsin kokku 40 min aega ning kõvasti raha võrreldes bussiga. Hakka või uut harjumust omandama. Säästuprogrammis on see hea mõte, sest kui vaadata eelarve kuluartikleid, siis transport on seal mäekõrgune... ainuke koht, kust kuidagi on võimalik midagi kokku hoida leiutades alternatiive- kas üldse ei sõida enam (võimatu!)/ sõidan harva (samuti vähetõenäoline) /hääletan (ahvatlev...)
Puhtjuhuslik rekka peatamine läks korda, juht sõitis sobivalt otse Tartu Maja juurde. 100% venelane, kes küll 26 aastat Eestis elanud ja eesti firmas töötanud, aga keelt mõistab vaid mõne üksiku sõna. Ilmvõimatu tundub see esmapilgul minu jaoks... Ühest küljest me, eestlased, halame ja kurjustame, et iga siinviibiv pikaajaliselt/alaliselt elav võõramaalane (venelane kohe kindlasti) peaks mõistma kohalikku ehk siis eesti keelt. Samas tuleme me viisakalt vastu ja hakkame ise hoopis vene/inglise/... keelt vastu purssima, kui satub ette oskamatu umbkeelne. Kahepoolne mugavus? Üks ei viitsi pingutada, sest kohalikud on ise nii heldelahked ja saab tavalist viisi jätkateski hakkama? Kohalik inimene tahab normaalse inimese kombel suhelda ja et info kaotsi ei lähe, matab enda maha ja tuleb külalisele vastu järgides tema teed... Pluss veel nüanss suurrahvad vs. väikerahvad ja teada fakt, et vähemalt eestlane on keeleoskuselt ja maailmateadmistelt kõvasti asjalikum kui suurrahva keskmine poeg. Kas teie teate kus asub Lesotho? Või Fääri saared? Ameeriklane ei tea sedagi, kus asub Eesti, kui tal pole just varem kokkupuudet kuskilt kaudu olnud...Mul pole kokkupuudet ei Lesotho ega Fääri saartega, ent kaardil panen paika. Lootes samas, et minutaolisi on palju... Sellised mõtted tulid mul pika tee jooksul, kus avastasin, et saan vene keelest ikka päris hästi aru:)
Lauba varahommikul enne puhkamaheitmist mõtlesin taaskord tõsiselt, kas tasub oma nime ikka igale poole üles anda, kus see otseselt EI PEA olema. Sest ma ju tean, kuidas kujunevad minu Tartus käigub... ma ei maga siis... Teen shampinjone sinihallitusjuustuga ja pai...
Eelnev väike jalutuskäik öisel Pirogovil kinnitas minu veendumust Kevadpäevade mõttetuses minu jaoks... sellist hullu läbu ja prahti ja reostust ning lällavaid silmnähtavalt mittetudengeid vaatasin ma suurte silmadega nagu vanainimene. Milleks?!?
Kalmud leidsime üles, koristamisvajadus rahuldus, küünlad hakkasid ka kõik põlema, konvendi aknad särasid ja hiilgasid puhtusest- rõõm ja rahulolu minu palgeil niisamuti:P Õhtupoolikul tahtsime kuulata Supilinna päevade raames üht kindlat kollektiivi, ent tuulisel Emajõe äärsel platsil mängis samalaadilisi üksteisele sarnaseid lugusid hoopis tundmatu grupp muusikuid. Selgus, et need kelle pärast tulime, enam ei koos ei ole... Kohtumine tuttava supilinlasega viis meid mööda salajasi otseteid aedade-plankude-kuuride vahelt kuulsasse Lepiku tänava plangumuuseumi... maitsega lood ajast ja inimestest...
Päevaprogrammi mahtus veel koorikontsert (Keskisuomalainen osakunta) Jaani kirikus... meenus kohe üks teine samlaadne samas kohas... hea on kuulda häälte kokkukõlavust, lendu ja meloodiat...lõõgastav...eriti kui oled viimase kahe ööpäeva jooksul vaid 2,5 h maganud... mitte segi ajada uinutavaga!!
Seejärel filmid.
"Aeon Flux" ja "Strings".
Taas tundsin väikest kahjutunnet, et minu teised head sõbrad ei saa sellistest elamustest osa. Tõeliselt erilised ja huvitavad teosed ja ma satun vaatama neid alati hoops teises seltskonnas... tahaks nii väga jagada...
Ja juba pühapäev. Ärgates praktiliselt koosolekuks. Vbla sellest lähtuvalt totaalne tujukadu...vbla ka inimestest...
Rongkäik oli sel aastal eriline nii mitmeski mõttes. Oma isiklikuks "töövõiduks" loen, et seekord õnnestus meie lipul peahoone ees rektorini läbi murda ning ka raekoja ees olime kõrvu teistega. Kohe hoopis uhkem tunne oli, ehkki tegelikult pealtnäha pole see vbla üldse oluline... vbla olen mina ainuke,keda on aastaid häirinud see massi sees tagasihoidlikult lipu ümber koondumine, kui teised on kõik rivi peal. Võrdsust!!:P
Aasta naljast hoolimata ei võtnud me eelneval koosolekul jutuks punkti oma võimalikust likvideerumisest ega läinud ka peale rongkäigu peatumist peahoone ees laiali. Suundusime hoopis Toomele nagu aastaid enne, laulsime Mailaulu ja olime rõõmsad.
Õhtu lähenes...
Reede varahommikul koju saabudes pakkisin reisikoti. Ma olen viimases juba niii osav aastatega, et Väljalennu saate reisi võidaksin ma kindlasti:P See, et maha jäid koduvõtmed(ja kõik muud võtmed) ning märkmik, ei kõigutanud mind väga olulisel määral ka Tartusse jõudes/asja avastades. Kõik on võimalik... Häälega tulek läks õnnelikult- hoidsin kokku 40 min aega ning kõvasti raha võrreldes bussiga. Hakka või uut harjumust omandama. Säästuprogrammis on see hea mõte, sest kui vaadata eelarve kuluartikleid, siis transport on seal mäekõrgune... ainuke koht, kust kuidagi on võimalik midagi kokku hoida leiutades alternatiive- kas üldse ei sõida enam (võimatu!)/ sõidan harva (samuti vähetõenäoline) /hääletan (ahvatlev...)
Puhtjuhuslik rekka peatamine läks korda, juht sõitis sobivalt otse Tartu Maja juurde. 100% venelane, kes küll 26 aastat Eestis elanud ja eesti firmas töötanud, aga keelt mõistab vaid mõne üksiku sõna. Ilmvõimatu tundub see esmapilgul minu jaoks... Ühest küljest me, eestlased, halame ja kurjustame, et iga siinviibiv pikaajaliselt/alaliselt elav võõramaalane (venelane kohe kindlasti) peaks mõistma kohalikku ehk siis eesti keelt. Samas tuleme me viisakalt vastu ja hakkame ise hoopis vene/inglise/... keelt vastu purssima, kui satub ette oskamatu umbkeelne. Kahepoolne mugavus? Üks ei viitsi pingutada, sest kohalikud on ise nii heldelahked ja saab tavalist viisi jätkateski hakkama? Kohalik inimene tahab normaalse inimese kombel suhelda ja et info kaotsi ei lähe, matab enda maha ja tuleb külalisele vastu järgides tema teed... Pluss veel nüanss suurrahvad vs. väikerahvad ja teada fakt, et vähemalt eestlane on keeleoskuselt ja maailmateadmistelt kõvasti asjalikum kui suurrahva keskmine poeg. Kas teie teate kus asub Lesotho? Või Fääri saared? Ameeriklane ei tea sedagi, kus asub Eesti, kui tal pole just varem kokkupuudet kuskilt kaudu olnud...Mul pole kokkupuudet ei Lesotho ega Fääri saartega, ent kaardil panen paika. Lootes samas, et minutaolisi on palju... Sellised mõtted tulid mul pika tee jooksul, kus avastasin, et saan vene keelest ikka päris hästi aru:)
Lauba varahommikul enne puhkamaheitmist mõtlesin taaskord tõsiselt, kas tasub oma nime ikka igale poole üles anda, kus see otseselt EI PEA olema. Sest ma ju tean, kuidas kujunevad minu Tartus käigub... ma ei maga siis... Teen shampinjone sinihallitusjuustuga ja pai...
Eelnev väike jalutuskäik öisel Pirogovil kinnitas minu veendumust Kevadpäevade mõttetuses minu jaoks... sellist hullu läbu ja prahti ja reostust ning lällavaid silmnähtavalt mittetudengeid vaatasin ma suurte silmadega nagu vanainimene. Milleks?!?
Kalmud leidsime üles, koristamisvajadus rahuldus, küünlad hakkasid ka kõik põlema, konvendi aknad särasid ja hiilgasid puhtusest- rõõm ja rahulolu minu palgeil niisamuti:P Õhtupoolikul tahtsime kuulata Supilinna päevade raames üht kindlat kollektiivi, ent tuulisel Emajõe äärsel platsil mängis samalaadilisi üksteisele sarnaseid lugusid hoopis tundmatu grupp muusikuid. Selgus, et need kelle pärast tulime, enam ei koos ei ole... Kohtumine tuttava supilinlasega viis meid mööda salajasi otseteid aedade-plankude-kuuride vahelt kuulsasse Lepiku tänava plangumuuseumi... maitsega lood ajast ja inimestest...
Päevaprogrammi mahtus veel koorikontsert (Keskisuomalainen osakunta) Jaani kirikus... meenus kohe üks teine samlaadne samas kohas... hea on kuulda häälte kokkukõlavust, lendu ja meloodiat...lõõgastav...eriti kui oled viimase kahe ööpäeva jooksul vaid 2,5 h maganud... mitte segi ajada uinutavaga!!
Seejärel filmid.
"Aeon Flux" ja "Strings".
Taas tundsin väikest kahjutunnet, et minu teised head sõbrad ei saa sellistest elamustest osa. Tõeliselt erilised ja huvitavad teosed ja ma satun vaatama neid alati hoops teises seltskonnas... tahaks nii väga jagada...
Ja juba pühapäev. Ärgates praktiliselt koosolekuks. Vbla sellest lähtuvalt totaalne tujukadu...vbla ka inimestest...
Rongkäik oli sel aastal eriline nii mitmeski mõttes. Oma isiklikuks "töövõiduks" loen, et seekord õnnestus meie lipul peahoone ees rektorini läbi murda ning ka raekoja ees olime kõrvu teistega. Kohe hoopis uhkem tunne oli, ehkki tegelikult pealtnäha pole see vbla üldse oluline... vbla olen mina ainuke,keda on aastaid häirinud see massi sees tagasihoidlikult lipu ümber koondumine, kui teised on kõik rivi peal. Võrdsust!!:P
Aasta naljast hoolimata ei võtnud me eelneval koosolekul jutuks punkti oma võimalikust likvideerumisest ega läinud ka peale rongkäigu peatumist peahoone ees laiali. Suundusime hoopis Toomele nagu aastaid enne, laulsime Mailaulu ja olime rõõmsad.
Õhtu lähenes...
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home