þriðjudagur, apríl 11, 2006

Dream on Dream on

07.04.2006

Poleks pidanud minema. Möödas on need ajad. Mitmesugused ajad. Otse bussilt, otse peole. Liiga palju võrdlusmomente. Torditükk kattis kahe päeva energiavajadused nii takkajärgi kui ette. Teistel oli ilmselt tore. Seegi hea... Meeleolult ultramelanhoolne...

08.04.2006

Kui naisterahvas on nukker, siis kannavad jalad ta iseenesest poodi. Õnn, et midagi ka tõesti vaja osta oli:) Tegin iseendale kingitusi...

Õhk oli kevadine. Mahe ja malbe. Just jalutamiseks mõeldud. Unustasin meelega maha kellaajajälgimise ja kiirustamise. Nii algasidki ettevalmistused lauakatmise osa alles õhtul, mil sõbrad juba saabusid. Aga- protsess ja teekond ongi huvitavam koos läbida. Ühiselt valmisid nii soolased kui magusad road, mis kõik ka oma lõpp-punkti leidsid. Eventually. Kokad-kondiitrid olid tasemel;))) Aja- ja asjakohased õnnitlused-tervitused-embused-lilled-kingid.
Põhirõhk oli muusikal. Seda oli palju. Seda oli varieeruvais stiilides. Kuna kõik seltskonna liikmed polnud vaimustuses eri sorti metalist, siis sattus sekka ka helgemaid noote. Keegi ära ei surnud ja permanentseid kahjustusi ei saanud:P Tantsiti hoopis, ehkki pigem võiks seda nimetada enese väljaelamiseks. Ja seda kõike ILMA alkoholita, mis on minumeelest väga olulise tähtsusega märkus! Kolmanda komponendina seltskondlik suhtlus ja voila.
Mulle meeldis.
Tagasiside oli ka positiivne:) Tänud kõigile, kes mind oma päevaplaani paigutasid ja pidasid oluliseks kohal olla( )

Lõpp läks ekstreemsesse kellaaega, mis andis paraku päris sapise tagasilöögi pühaba hommikuks. Sellest moraal=> ma jätan mõneks ajaks kõrvale vabatahtliku osalusega üritused, mis siiski mingil määral kohustavad, kui juba nimi üles antud on. Sest kunagi ei või teada, millal mu füüsis üles ütleb. Ja lihtsalt ei jaksa. Kurnatus diagnoositi juba eelmisel kevadel. Vahepeal pole pikemat puhkust võtnud...

09.04.2006

Nimepäev. Kaunis kevadpäev. Taas. EI kiirustamisele. Taas. Selle asemel puhkasin nii kaua kui tarvis ja siirdusime Emajõe äärde. Koos "mullitajatega". Kiigupingil naudiskledes polnud vajadust energiat puhumiselegi kulutada- tõstsin vaid käe ja tuul tegi mulle minu eest:)
Teemad olid aga tõsised. Elulised. Mõistmine suurenes. Ma arvan.
Rahuloleva laisa päikese käes mõnuleva kassi tunne...

Keeldun vaatamast s...a, kui võib vaadata sinililli!

0 Comments:

Skrifa ummæli

<< Home