Soft terrorism

Siin on see ilusti sõnastatud.

Päris tükk aega minulgi mõtetes vaikne protest sedalaadi serveeringus "ilusa ja hea ja üdini loomuliku" vastu nagu seda on emadus ning ökoloogia ja keskkonnakaitse. "Sedalaadi" all pean silmas ahistamist äraspidises võtmes, kus positiivset kiidulaulu ja suunamist tuleb uksest-aknast ning on tõsine oht, et see vana paik, mis enne toimis täiesti rahumeelselt ja tasakaalukalt, hakkab ohtlikult kreeni kalduma muutudes lasteaiaks ning kompostiusside kasvanduseks. Mitte, et ma ise üdine lapsevihkaja oleksin või iga hinna eest oma ökoloogilist jalajälge paisutaks. Vastupidi.

Argumendid kõik ju iseenesest tõeteradega, AGA SIISKI!
Selline voorus nagu mõõdukus...
Mitte "ei liha ega kala", aga mõistlikul määral ideederakendust. Võiks ju?

Kuuldes järjekordset ennastunustavalt ennastunustavat juttu, kus ülistatakse lapsekasvatamise võlusid ning kuidas laps peaks ikka emaga kõikvõimalikud asjad koos läbi tegema/ kõikjal kohal viibima etc, tekib tõrge. Äärmuslikult looduse juurde tagasi arenemine, loodusega kõrvu käimine sünnitab kujutluspildi ullikestest, keda ajakirjandus või rahvasuu ikka vahel avalikkuse ette toob, kes käivad paljajalu ning on pesemata, sest shampoon ja seep on saatanast elik keemilised ained elik mittelooduslikud.

Stressavad need, kellele säärast laadi "elulisi" ideid trehtli ja pulga abil kõrist alla topitakse kui ka need, kes mitte ei saa aru, miks enamus rahvast ei taha nende "suurepäraste" ideedega üheskoos tormijooksu alustada muutes maailma paremaks ja elamisväärsemaks paigaks.