Sel vanal daamil oli eile õigus, kui mind kommenteeris

Close me
Close me
Close me

Tualettruumi helebeezid seinad, vastu ust peegel, mis saadab tagasi temani jõudvad hämarad valguskiired, sest on päikesevarjuline külg ja palav hingus jääb teisele poole ja õue... kui oleksid kardinad- need lehviksid, hõljuksid, lendleksid, lainetaksid, meenutades merd, milleni Keskmaalt ulatud vast kõige vähem tunniga. Ilus varivalgus on ses tillukeses ruumis, sest jätsin ukse pärani ja tuld ei süüdanud. Teisest ruumist igatseb Nothing Else Matters...vist juba tund aega järjest, kui mitte rohkem. Peeglis suured sinised läikega silmad, milles ookeanitäis mõtteid- ühest küljest inspireerituna huvitavast blogist, mida päev otsa loetud, teisalt... Lakkpuitpruunid õlad kontrastis valge pitsiga. Sinna vahele jääb äärmist enesekindlust ja hakkamasaamist ja muud enesesisenduslikku väljendav lõuaotsake. Kirsspunaste huultega suu, mille ajan nii avatuks kui avatuks. Et hääletu karje sellest välja mahuks ning täidaks väikese peegliga ruumi ja teised ruumid ja õue ja tänava ja maad ja metsad, mereni...*

Kodus leian üles kõik vanad õppetunnid, mis mul läbi Tartu-aastatel on õnnestunud( what an irony, mõeldes sõna ja konteksti vastuolulisuse üle) koguda. Ei, mitte need, mis Tähtvere väljadelt. Ja tulen tagasi endasse. Sest aeg-ajalt kipun ma ära unustama, MIS ilmselt eluks ajaks minu pärisosaks on määratud ja hulgun kogemata kombel hoopis uutele tõotatud radadele (mitmus kõlab paremini, ehkki mõeldud on ainsust). Minu tahtest ei sõltu...

Homme Ida-Virumaale, Kurtna järvestiku rüppe. Ma juba kujutan ette, kuidas mina ja roheline ürdimaitseline vedelik, kaldal vee jahtumisest tõusvat udu läbi elavad...

Olnu, oleva peale mõeldes. Sest tulevikku ei tasu planeerida. ALATI lõpeb see halvasti.

*Kirjeldus pole täielik, kõik detailid ei ole avaldatud