Aeglesin

Just oli reede pärastlõuna ja teekonna algus.
Nüüd siis juba pühapäev ja päeva teine pool. Taas teele...
Vahepeal nii mõnigi karakteriga kallis isik, kellega mõtteid vahetatud ja koosolemise sünergiat tajutud...
Üks tore sõna on "swift" ning teine "furious anger" (öeldud intonatsiooniga, mis on Tarantino "Pulp Ficton"'is ühes musta mehe monoloogis, kelle nimi ega tegelasnimi mulle hetkel ei meenu).

Pulmad ja matused, pulmad ja matused...ikka ja jälle pulmad ja matused...
Ühe käega rõõmu, teisega segadust...
**************************************

Edit 09.10 pealelõunal peale päevatööd ja öist meeldivat puhkust>>

Kahe tunniga punktist A punkti B. Eksperiment hakkab looma rekordeid:P Keskmine tulemis-minemisaeg olenemata suunast on tavaliselt 2,5 h.
***************************************

Hea rahulik on olla.
Kõndida vihmas, korjata käekotti kastaneid (võtavad endasse negatiivsuse ja ärevuse), tunda karget õhku, mulda ja surnud lehti, mis põlevad viimase leegiga säravkollaselt-sügavpunaselt, vaadata viimaseid roose ja elujõus daaliaid, sügiskrookusi ja peiulilli, märgata intrigeerivaid värvi-lõhna kooslusi-kontraste, alustada kindakandmishooaega (lemmikkindad, millel lemmikparfüüm). Pisikesed positiivsed emotsioonid pea-aegu kõiges, mis silma-kõrva puutub:)
Tahan jalutada. Tahan vestelda. Ilmast ja Inimestest. Tahan võtta mõnd jooki. Vaikselt. Mediteerivalt. Rahulikult.
Hakkab ja on rahulik periood, millesse ei mõju miski häirivalt. Olulist on võimalik mõista, ebaoluline taandub iseenesest.

Eelnev lõik ei välista siiski pikantsusi ega ektremismi;)

Tartus on hea. Nagu alati.
Sõbrad ju.

PS. Kui õigel ajal minna/ päeva lõpus, siis on vaikuses võimalik märgata, kuidas ämblik võrku koob:) Mitte pelga niidiga, vaid suisa liimikangariba abil, mida tagakeha uskumatult plastiliste jätkete abil väljutab. Imeline loodus, pole miskit halba öelda:)