Emotsioonid, emotsioonid...

Seda ei tule just tihti ette, et iseenda peale tige ollakse...ikka ju tavaliselt proovitakse süü teiste kaela veeretada ja mõelda, et mina tegin ju kõik õieti...aga mina ei ole tavaline, mitte täna. Tige iseenda peale ja oi kui paljude põhjustega--mõned otsesemad ja lähiajast, mõned juba ammusest ripakile jäänud...k...k..k..k..Jälle tahan ma kedagi lüüa, see on juba teist korda selle kuu sees, häh, viimase kahe nädala jooksul...Minu kaelaehe kadus, minu eksaminant soovitas mul tulla tagasi reedel, minu stipendiumi ei ole üle kantud-- need on vaid pinnavirvendus...te ei taha teada, mis tegelikult toimub

Ja ometi ma rõõmustan, et sajab jälle vihma

Et üks minu suurepärane kaasteeline sai hakkama vaimse pingutusega, mis juba palju kordi enne on vett vedama läinud ja pääses seeläbi ilmselt eksmatrikuleerimisest

Ja et meie konvendi tagahoovis käivad huvitavad lammutustööd naabermaja kallal, mis peagi saab olematuks ja järgi jääb vaid sügav lõhandik ja astang...mitte et mul hea meel oleks, et see nn. sara hingusele läheb, aga see vaatepilt projekteerib täpselt minu meeleolu ja on lihtsalt nii sürreaalne ja kaunis omamoodi keset tsivilisatsiooni...

Ja kui õnnitleti minule täiesti võõrast noormeest arstiteaduskonna lõpetamise puhul.Seisin praktiliselt nende kõrval...olin liigutatud millegipärast minagi...küll hulka vähem kui aasta tagasi peaaegu samal ajal ehkki küll ühe teise aktuse ja lõpetamisega seotult...

Need lõppematud kontrastid...