Non-Irish Folk Tale
/Istun jälle konvendis toolil,
kurb on, sõbrad, elu garderoob.../
Kui öösel ülal olla ja hommikul magada ja siis mõned tunnid asjatada ja siis jälle magada, seekord "tähtajatult", mis arvata, mis tunne siis on? Siis on, nagu oleks ühe päevaga vähemalt kaks päeva elatud, sest on olnud kaks hommikut. Kui niiviisi elada palju päevi ja need iga kord kahega korrutada, siis tulemus on suur. Elatud on justkui rohkem, kui reaalselt vanusest välja tuleb. Taas olen ma saja aastane Siddharta.
Elas kord printsess. Ta oli kaunis väljanägemiselt, kaunis hingelt, tugev tahtejõult, kindel meeles, aus sõnas ja teos, korralik, truu ja kuulekas. Oma ema silmarõõm, kes kunagi kellelegi muret ei valmistanud. Tema elukohaks oli võimas loss, mis asus seitsme maa ja mere taga haljaste orgude ja neis voolavate jõgede keskel voogava rohuga platool. Tegu oli kindlusega, mida aastaid hoole ja armastusega ehitatud. Omapärasest läbikumavast kivist, mis meenutas klaasi või kristalli ja oli kordi külmem terasest. Lossiõuel leegitses igavene tuli, millele ükski hing ei saanud lähemal seista enam kui meeter. Vahel sattus sinna kindusesse mõni teeline ja kõigile neile erilistele rändajatele, keda kindlusse sisse lasti, andis printsess kaasa tükikese leegist, mis põles tema õuel. Väikeses lihtsas karbis, et teelisel oleks, mille paistel ennast soojendada oma pikal rännakul. Ent juhtus kummalisi asju-- olgugi et printsess arvas olevat end terane ja valivat vaid väga erilisi inimesi, kellel tema valdusesse siseneda lubati ning kingist ja headest soovidest osa saada lasti, keegi neist ei suutnud hoida printsessi kingitust. Ei kaua, veel vähem igavesti. Olgugi, et karbike oli tibatilluke ja leek peibutavalt ere, muutus see rändajale ajapikku mõtetuks ja tühiseks koormaks, mille ta viimaks teeservale jättis. Ja iga kingiga ja sellest loobumisega kasvas müür ümber loss-kindluse, kus tuli aina põles ja põles järjest harvemini sisse astuvatele külalistele. Printsessile oli see teada, ent teadmatuks jäi, miks osutusid tema head soovid koormaks....
kurb on, sõbrad, elu garderoob.../
Kui öösel ülal olla ja hommikul magada ja siis mõned tunnid asjatada ja siis jälle magada, seekord "tähtajatult", mis arvata, mis tunne siis on? Siis on, nagu oleks ühe päevaga vähemalt kaks päeva elatud, sest on olnud kaks hommikut. Kui niiviisi elada palju päevi ja need iga kord kahega korrutada, siis tulemus on suur. Elatud on justkui rohkem, kui reaalselt vanusest välja tuleb. Taas olen ma saja aastane Siddharta.
Elas kord printsess. Ta oli kaunis väljanägemiselt, kaunis hingelt, tugev tahtejõult, kindel meeles, aus sõnas ja teos, korralik, truu ja kuulekas. Oma ema silmarõõm, kes kunagi kellelegi muret ei valmistanud. Tema elukohaks oli võimas loss, mis asus seitsme maa ja mere taga haljaste orgude ja neis voolavate jõgede keskel voogava rohuga platool. Tegu oli kindlusega, mida aastaid hoole ja armastusega ehitatud. Omapärasest läbikumavast kivist, mis meenutas klaasi või kristalli ja oli kordi külmem terasest. Lossiõuel leegitses igavene tuli, millele ükski hing ei saanud lähemal seista enam kui meeter. Vahel sattus sinna kindusesse mõni teeline ja kõigile neile erilistele rändajatele, keda kindlusse sisse lasti, andis printsess kaasa tükikese leegist, mis põles tema õuel. Väikeses lihtsas karbis, et teelisel oleks, mille paistel ennast soojendada oma pikal rännakul. Ent juhtus kummalisi asju-- olgugi et printsess arvas olevat end terane ja valivat vaid väga erilisi inimesi, kellel tema valdusesse siseneda lubati ning kingist ja headest soovidest osa saada lasti, keegi neist ei suutnud hoida printsessi kingitust. Ei kaua, veel vähem igavesti. Olgugi, et karbike oli tibatilluke ja leek peibutavalt ere, muutus see rändajale ajapikku mõtetuks ja tühiseks koormaks, mille ta viimaks teeservale jättis. Ja iga kingiga ja sellest loobumisega kasvas müür ümber loss-kindluse, kus tuli aina põles ja põles järjest harvemini sisse astuvatele külalistele. Printsessile oli see teada, ent teadmatuks jäi, miks osutusid tema head soovid koormaks....
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home