Põrgukülm=oksüümoron

Palju aega iseenda jaoks. Mitte midagi teha. Viia elatuskulud miinimumini. Mitte võidelda tuuleveskitega, mida ainult mina paistan nägevat, maailmaparandaja nagu ma olen. Ehkki ma tean, et alla ei anna veel niipea. Distantsid ehk õpetavad mõtlema laiemalt, eemalduma detailidest. Ehkki väikestest asjadest algab kõik.
Tuulevaikus eksistentsis, mõtetes ja ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas.
Heh, millal ma viimati midagi kirjutasin? Eelmisel aastal? Siis veel mõned, mida pole üles pannud, kuna võivad olla liiga isiklikud. Visata kont võõraste inimeste hambusse arvustamiseks? Teisel lehel, mitte siin.

Kui sõber ollakse vaid läbi käsitluse, mis sinust kasu on... Mis võimalused sul on. Mitte sinu enda mina ja isiksuseomaduste/mõtete/ vaatenurkade/ maailmakäsitluse poolest.
No on igasuguseid inimesi, no on.
Jumal (või kes iganes, see Üks) tänatud, et ma pole kõikide tüüpidega veel kohtunud. Ei taha näha inimkonna põhjakihti. Milleks kõigeks on võimeline samasuguse bioloogilise koostisega olend, mis mina ise. Võib-olla see teeb minust snoobi. Lastagu mul see siis pisut olla. Kes patuta, pildugu kive. Muus osas palun ennast aktsepteerida nagu ma olen. Spartalane ja karmi sõnaga.

Limpsin kakaod.
Kuulan südamelööke.
Loen digikirja.
Hakkan raiuma teed läbi tardunud mõtete ja tuhandete hingeõhu koju.

Kust saada Ford Transit/ Citroen Jumper/ Peugeot Boxer vm kaubik, mis mu bensiiniraha eest siit Tartust ära koliks?

Üks asi, mida oodata.