Usalduse jääl libiseja

Ma ei kuule iseenda mõtteidki, sest vaikus on kõrvulukustav.
Sellest tungivad kohati läbi rebitud hingede murelikud sosinad.
Kallite kalbed kaebed.
Emban neid mõttes ja loodan, et minu mõtteenergia realiseerub positiivselt otsese viiteta, et see on minult. Justnagu sel hetkel, kui on tunda, et kõik laabub iseenesest ja klikib ideaalselt.
Midagi muud pole mul anda.

Ma jõuan taas ringiga sinna, kust põgenesin.