Reality bites

Nädal aega veel. Või siis teistpidi- vaid nädal aega veel Tartus. Intonatsioonid oskate ise juurde kujutleda. Ootamatult selgub igasugu asju, mis veel tegemata selle viie aasta sees. Näiteks pole üle vibusilla kaare käinud... (kas mul peaks häbi olema?!? eksamilt olen küll läbi kukkunud:) Kõiki neid kohti, kuhu pole jõudnud. Näiteks vana lihakombinaadi hoone...

Iseenesest klapib kõik ideaalselt. Sellest aastast oleks mul üür kõvasti tõusnud ja üksi poleks ma seda enam päris kindlasti maksta jõudnud. Isegi imestan, kuidas mind need kolm aastat sellise naeruväärse summaga peeti. Korter ju ülikorralik ja suht heas kohas. Seega kolimine oleks tulnud niiehknii ette võtta. Teine võimalus- hankida endale korteri(elu)kaaslane;)

Teine teema on töö ja eneseteostamine. Erialalised võimalused siin Tartus või ka maakonnas suht nutused (loe:olematud), ent minu kindel soov ja tahtmine on hakata lõpuks ometi tegelema erialaste asjadega. Milleks käia viis aastat kõvasti koolis, kui palka hakkad saama administraatorina. No ei ole ikka päris see... Tahan teha PÄRIS tööd. Rahulikult. Omaette mõistlikus kollektiivis. Aitab küll sellest üliõpilasena virelemisest. Lõbus on küll ja reaalne elu on kuidagi kusagil kaugel, ent mingil ajal võiks ikka asjalikumaks ka hakata. Eks näis, mis ma viie aasta pärast arvan.

Tänase päevaga tõdesin taas, kui kaugeks on mulle jäänud/ igavesti olnud igasugune bürokrkaatlik asjaajamine. Usaldan pigem teise poole teadmisi/ arusaamist, kui hakkan tutvuma määratute määrustega Riigiteatajas. Sealsamas hakkangi just piinliku hoolega seadustega tegelema;))) Kas pole kummaline?!? Ehk ma siis arenen teadlikumaks üldises plaanis samuti...
Ühesõnaga, tühiseda asjad, aga vandusin endale, et ei jää enam kunagi töö ajal haigeks ja lehe võtan alles siis kui päris surm silme ees.

Aga eile oli tõeliselt meeleline päev. Väljasõit Tartust. Vestlus helde- helge Ingliga, ühega vähestest, kes minusse ning minu elu edusammudesse siiralt ja jäägitult usub. On hea teada, et ta on olemas. Tartus tagasi=> Sadamateater, Kim-Ki- Duk'i Tühi maja (Bin-jip).
Verbaalne dialoog peaaegu olematu, seevastu emotsionaalne, visuaalne...mmm...pure pleasure.
Lõpplahendus tõusis kõrgele ära, "tavalise" kohale ja selle ümber, tekitades saalist lahkudes iseenesest huulile salapärase sisemise naeratuse ning südamesse õhulise kerguse, samas nii sisutiheda. Sellepärast mulle meeldibki vaadata ida-filme inimsuhetest. See ei ole kunagi labane, räige, pealiskaudne, stereotüüpne. Enam sisu, väljapeetust, väärikust, pildi-pilgu-heliga paljude väga oluliste asjade edastamine teineteisele. Film, mida vaatan, on tihe ja igal hetkel kaasamõtlemist ootav. Kunagi ei saa seda vaadata niisama "lihtsalt", mingi tegevuse või jutuajamise taustaks.

Kuum vann. Küünlad. Rahu.