Kihiline nagu napoleoni kook vol 2

...õhtu...
Kuri mõte oli kaduda kus k.... ja mitte üldsegi ennast kellelegi näole anda. Täpselt sama, mis kommersi ajal. Miskit suurt ja olulist on lähenemas, mitu kuud juba selle mõtte valgel ennast soojendanud ning oodanud, oodanud, oodanud.... ja kui lõpuks käes, siis on kõiksugu tujud ja tahtmised nii alla nulli kui veel olla saab... no ajab kurvaks. Ja kurjaks.

Üllatusin positiivselt. Tavern on täitsa noobel koht Tartu linnas. Paslik lausa tekliga istuda:)
Jajah...need eeldused, ma tean küll;) Astusime läbi ka kunstikooli aiast, kus lõke lõõmamas ning meeldiv õhkkond...kraadid tujubaromeetril tõusid silmnähtavalt...

30nendate Bekkeri lokaal, õdusaim õhkkond, mida siiani näinud:) Küll vaid 2,5 h-ks, aga see-eest kvaliteetaeg. Võimalus aeg maha võtta veel hetkeks, rahulikult oma inimestega suhelda, etteasteid vaadata, teha plaane, kuhu edasi tantsima minna. Mõtetu on tormelda ühest konvendist teise, ühelt etteastelt teisele, ühest tihedast rahvamurrust teise- tempo ja kiirus, mis alati niigi me ümber. Esimesel värvilisel volbril nägin selle ära- aeg saab otsa, hommik tuleb kätte ja meeles on vaid rutt ja valutavad jalad sellest. Tahtes väga omade juurest ära, võiks meeles pidada ja mõtiskleda veidi teemadel liikmete arv erinevates orgides, proportsioonid, laiem mõtlemisviis konvendi suhtes vs. egoism. Ent aitab tõrvatilkadest. Vbla olen vana ka ja kes see ikka kuulab vanemate õpetussõnu, ikka ise peab läbi elama-proovima. Ja nägema, et läheb mittehästi...:P

Seekord keskendusin tuttavatele inimestele ja nende meeldivale seltskonnale, mistõttu ei pidanud pettuma ning kõik klappis nii suurepäraselt, et kokku tuligi elamus, mis väärt nii mõndagi... hulkapalju tantsimist, hulkapalju vestlusteemasid, spontaanne pealelõunane afterpiknik sealsamas kunstikooli õues, kust õhtu alguse sai...

Uni leidis mu alles bussist...