Hommikud on jänesed
Suur tükk Tallinna on mulle nüüd tuttavlikum. Oma taldadega mõõdetud maa Vaksalist Weizenbergi erinevatele aadressidele, läbi senikäimata Kadrioru pargiosa Russalka taha randa, mööda betoonpromenaadi Maarjamäele muuseumisse ja memoriaalile. Sealt kaugelt tagasi City'sse. Ammu pole nii palju jala käinud. R-linn on tilluke, siin ringi kõndida on pea sama mis ümber posti joosta. Ehkki kohalikku vaksalisse annab jalgsi ikka visata...terve 30 min oma ukse alt...:) Kahe otsaga asi. Nagu ikka.
Mikkeli muuseumi varad olla tuttavsõbraliku piletit müünud isiku sõnul väärt kümmet miljonit...nojah...mina sedatüüpi koguja ei ole, erilise kunstimeelega pole mind kõige(i) kiuste samuti õnnistatud ja seega ilmselt ma lihtsalt ei oska hoomata, MIS seal nii väärtuslikku olla võib. Selles vallas lihtsalt veidi küündimatu.
Mulle meeldib lihtsalt vaadata. Mitte hinnata. Ega soovi omada.
Pärliks oli ajutine näitus portselanist valmistatud kunagise vene tsaariimpeeriumi rahvatüüpidest. Eestlased, kirgiisid, tatarlased, ukrainlased, kalmõkid, tsuksid, neenetsid... Nii üksikute demonstratiivselt rahvarõivais kujudena kui tegevuses/ ansamblitena. Vaikuses (olin ainuke külaline) tardununa oli tajutav justkui nüüdkohe tõuseb see käsi seal... too naine kohendab uuesti üles pluusi olles lõpetanud lapse toitmise... see mees lõpetab viimase viisuvitsa painutamise... too keerab pead, istub või tõuseb... Viimase sõrmeküüneni reaalsed tardunud elu kujutised. Panna aga oma koju kamina peale või kirjutuslauale biskviitportselanist figuurigrupp?!? kellegi teise maitse, mitte minu... Ehkki klaasvitriinis silmale puhkuseks:)
Kunstimuuseum mõned majad edasi. Kõik külastajad märgistati apelsinikarva kleepsõõridega, peoga võis võtta sünnipäevakommi= oravake keeratud Hansapanga logoga paberisse:) No sõin ja jõin seal minagi. Kommi ja kunsti. Massivooga kaasa kulgedes sattusin alguse asemel kuhugi keskpaika, 20. sajandisse, Okase&Kitse suure Lenini vastuvõtupildi ette, sealt vaikselt tiireldes ülessepoole. Peale pisukest seiklemist leidsin siiski alumise saali ja vennad Rauad ning baltisakslaste maalitud varasema Eestit puudutava kunstiloomingu. Ehkki Okas ennast rohkem ei avaldanud... kas ma siis tõesti suutsin temale pühendatud nurgakesest märkamatult mööduda või polnudki teda tõesti rohkem kui see sunnitud tellimustöö? Ei tahaks uskuda. Tuleb tuhnida kumu kodukal, kus ilusad seletavad tekstid taieste kohta, kodutöö materjal pisut võhiklikumale kunstinautlejale. Nimelisi meeldijaid on raske meenutada nüüd takkajärgi...peaasi, et oleks pildil sügavus, "sissemineku- sissehajumise" tunne, sujuvad värvid... Kits, Rauad (mitte kalevipoja-periood) ja Vindid said minu lemmikuteks. Päris pildist enam sümpatiseerisid tihti enam etüüdid, joonistused. Rahvast oli, tuli, oli, oli, oli... mittevähe. Natuke häiris. Alatised kokkupuuted. Sebimine. Suutsin siiski olla mõistlik ja leplik.
Puhkasin väsimust Russalka taga betoonrinnatisel jalgu kõigutades. Lahkuvad laevad, laisad lained, tuul kõrvus ja valge liiv. Ei mõelnud midagi. Samas oli kuidagi...rahulik...
Maarjamäe lossini kõndinud, arvasin esteks, et vaatan ära vaid ajutise näituse ega suuda kindlasti mitte tervet eesti ajalugu läbida, aga...
Kui kumus tundsin end aeg-ajalt eksinuna, siis ajaloomuuseumi eksponaadiruumides kulgedes jõudsin loomulik-loogilisena edasi nii ajalises mõttes kui ruumilises ja olin lõpuks tagasi seal kus alustasin, läbinud vahepeal kaks korrust. Selge, lihtne, mõistetav.
pann oma positiivse mulje nendest ka ankeeti. Mine tea, palju neil ikka keset suve niisama gruppideväliseid külastajaid käib. Noorrahvas ja kaheestlane niisamalihtsalt vist muuseumis ei käi. Nii, et ükspäev kohe TAHAB minna ja läheb. See väide võib siinkohal ka räige ülekohus ja alusetu süüdistus olla, aga noh... MINU personaalarvamus.
Mina läksin. Mulle meeldis:)
Jalutasin siis lossi sisehoovipidi memoriaali poole ja sattusin üllatuse otsa. Koos minuga oli hämmunud ka samas suunas samal marsruudil jalutanud vanapaar. Roostetanud veneaegne raudvarvastest kahe meetri kõrgune tabas värav sulges tee, mis viinuks muidu otse memoriaalimurule. Kus on värav, seal on loomulikult ka aed. Et siis mine aga tagasi terve kilomeetri ja võta suund uuesti graniitsambale kui NIIVÄGA minna tahad nõukaaegset monumenti kaema. Selge märk, et Ajaloomuuseum ja Maarjamäe memoriaal EI OLE mitte kuidagimoodi seotud. Õnnetu juhuse tõttu lihtsalt kõrvuti, tegelikkuses TÄIESTI eraldi. Käi jala ja suur ring. Vanapaar pööras nõutu näoga tagasi. Mina ronisin üle värava. Sukkades ja mustas minis. Volditud minis:) Oma ümmarguseks kõnnitud taldasid tahtsin ma tõega pea kahest lisakilomeetrist säästa. Kõndisin kunagisel uhkusel. Nägin ta ära. Juba juunis oli soov minna...
Imposantsed künkad ja rajatised ja laiad plaaditud teed... meenus miskipärast Tahte triumf...kujutlesin mundreid marssimas...võimas mulje väikesele elumuredest vintsutatud inimesele. Mis seal salata. Tulin tulema. Ajalugu jäi minust maha, tulin jälle mõtteringiga enesesse tagasi.
Õhtu oli sõbralikkuse, hea toidu ja veinirohke. Emily Rose jäi siiski üksi omaette oma vaimudega, neid välja ajada me siiski ei võtnud ette vaadata. Küll sai vaadatud ära Upside Of Anger ja 5X2 ning lõpupool The Shining'ut, mida pakkus telekava ja mis küll miljon korda lastud aga siiani nägemata oli. Midagi VÄGA diipi polnudki tuju vaadta, piisas kergest mõtteharjutusest teemal "Kuidas läheb kõige ilusaga nii nagu pahatihti läheb".
Hubane ja õdus tilluke ärklikorter Kalamaja-Kelmiküla kandis lahkus minust koos vastutuleliku pererahvaga, kes tahtsid viia mu Kopli liinidele, Paljassaare poolsaarele, Katariina kaile, Stroomi rannale. Kõik see sai tilkuva ilma kiuste nähtud-käidud. Arvake kolm korda... esmakordselt mu elus:P Tee mereni-kaini ilus uus asfalt, korralik Pikakari rand Falcki rannapatrulliga, värviliste riietuskabiinide ja lastele mõeldud platsiga. Positiivne üllatus minu tallinlastelegi:)
Arumaitaipa, miks me jaaniku päikesetõusu Tallinna lahe vale kalda pealt vaatasime:D Katariinalt vaade ju tõusu poole hoopis...vot see on teadmine tuleviku tarbeks...ehh..nojah...palju sa ikka kell 3.30 varahommikul mõtled:D:D:D
Ülevaade, mida rahvas poest ostab, rongile ja koju ära. Mõtlesin, et pikutan vaid korraks pleediga...ärkasin järgimisel hommikul kui oli vaja tööle minna...
Möödunud nädalavahe siis.
Mikkeli muuseumi varad olla tuttavsõbraliku piletit müünud isiku sõnul väärt kümmet miljonit...nojah...mina sedatüüpi koguja ei ole, erilise kunstimeelega pole mind kõige(i) kiuste samuti õnnistatud ja seega ilmselt ma lihtsalt ei oska hoomata, MIS seal nii väärtuslikku olla võib. Selles vallas lihtsalt veidi küündimatu.
Mulle meeldib lihtsalt vaadata. Mitte hinnata. Ega soovi omada.
Pärliks oli ajutine näitus portselanist valmistatud kunagise vene tsaariimpeeriumi rahvatüüpidest. Eestlased, kirgiisid, tatarlased, ukrainlased, kalmõkid, tsuksid, neenetsid... Nii üksikute demonstratiivselt rahvarõivais kujudena kui tegevuses/ ansamblitena. Vaikuses (olin ainuke külaline) tardununa oli tajutav justkui nüüdkohe tõuseb see käsi seal... too naine kohendab uuesti üles pluusi olles lõpetanud lapse toitmise... see mees lõpetab viimase viisuvitsa painutamise... too keerab pead, istub või tõuseb... Viimase sõrmeküüneni reaalsed tardunud elu kujutised. Panna aga oma koju kamina peale või kirjutuslauale biskviitportselanist figuurigrupp?!? kellegi teise maitse, mitte minu... Ehkki klaasvitriinis silmale puhkuseks:)
Kunstimuuseum mõned majad edasi. Kõik külastajad märgistati apelsinikarva kleepsõõridega, peoga võis võtta sünnipäevakommi= oravake keeratud Hansapanga logoga paberisse:) No sõin ja jõin seal minagi. Kommi ja kunsti. Massivooga kaasa kulgedes sattusin alguse asemel kuhugi keskpaika, 20. sajandisse, Okase&Kitse suure Lenini vastuvõtupildi ette, sealt vaikselt tiireldes ülessepoole. Peale pisukest seiklemist leidsin siiski alumise saali ja vennad Rauad ning baltisakslaste maalitud varasema Eestit puudutava kunstiloomingu. Ehkki Okas ennast rohkem ei avaldanud... kas ma siis tõesti suutsin temale pühendatud nurgakesest märkamatult mööduda või polnudki teda tõesti rohkem kui see sunnitud tellimustöö? Ei tahaks uskuda. Tuleb tuhnida kumu kodukal, kus ilusad seletavad tekstid taieste kohta, kodutöö materjal pisut võhiklikumale kunstinautlejale. Nimelisi meeldijaid on raske meenutada nüüd takkajärgi...peaasi, et oleks pildil sügavus, "sissemineku- sissehajumise" tunne, sujuvad värvid... Kits, Rauad (mitte kalevipoja-periood) ja Vindid said minu lemmikuteks. Päris pildist enam sümpatiseerisid tihti enam etüüdid, joonistused. Rahvast oli, tuli, oli, oli, oli... mittevähe. Natuke häiris. Alatised kokkupuuted. Sebimine. Suutsin siiski olla mõistlik ja leplik.
Puhkasin väsimust Russalka taga betoonrinnatisel jalgu kõigutades. Lahkuvad laevad, laisad lained, tuul kõrvus ja valge liiv. Ei mõelnud midagi. Samas oli kuidagi...rahulik...
Maarjamäe lossini kõndinud, arvasin esteks, et vaatan ära vaid ajutise näituse ega suuda kindlasti mitte tervet eesti ajalugu läbida, aga...
Kui kumus tundsin end aeg-ajalt eksinuna, siis ajaloomuuseumi eksponaadiruumides kulgedes jõudsin loomulik-loogilisena edasi nii ajalises mõttes kui ruumilises ja olin lõpuks tagasi seal kus alustasin, läbinud vahepeal kaks korrust. Selge, lihtne, mõistetav.
pann oma positiivse mulje nendest ka ankeeti. Mine tea, palju neil ikka keset suve niisama gruppideväliseid külastajaid käib. Noorrahvas ja kaheestlane niisamalihtsalt vist muuseumis ei käi. Nii, et ükspäev kohe TAHAB minna ja läheb. See väide võib siinkohal ka räige ülekohus ja alusetu süüdistus olla, aga noh... MINU personaalarvamus.
Mina läksin. Mulle meeldis:)
Jalutasin siis lossi sisehoovipidi memoriaali poole ja sattusin üllatuse otsa. Koos minuga oli hämmunud ka samas suunas samal marsruudil jalutanud vanapaar. Roostetanud veneaegne raudvarvastest kahe meetri kõrgune tabas värav sulges tee, mis viinuks muidu otse memoriaalimurule. Kus on värav, seal on loomulikult ka aed. Et siis mine aga tagasi terve kilomeetri ja võta suund uuesti graniitsambale kui NIIVÄGA minna tahad nõukaaegset monumenti kaema. Selge märk, et Ajaloomuuseum ja Maarjamäe memoriaal EI OLE mitte kuidagimoodi seotud. Õnnetu juhuse tõttu lihtsalt kõrvuti, tegelikkuses TÄIESTI eraldi. Käi jala ja suur ring. Vanapaar pööras nõutu näoga tagasi. Mina ronisin üle värava. Sukkades ja mustas minis. Volditud minis:) Oma ümmarguseks kõnnitud taldasid tahtsin ma tõega pea kahest lisakilomeetrist säästa. Kõndisin kunagisel uhkusel. Nägin ta ära. Juba juunis oli soov minna...
Imposantsed künkad ja rajatised ja laiad plaaditud teed... meenus miskipärast Tahte triumf...kujutlesin mundreid marssimas...võimas mulje väikesele elumuredest vintsutatud inimesele. Mis seal salata. Tulin tulema. Ajalugu jäi minust maha, tulin jälle mõtteringiga enesesse tagasi.
Õhtu oli sõbralikkuse, hea toidu ja veinirohke. Emily Rose jäi siiski üksi omaette oma vaimudega, neid välja ajada me siiski ei võtnud ette vaadata. Küll sai vaadatud ära Upside Of Anger ja 5X2 ning lõpupool The Shining'ut, mida pakkus telekava ja mis küll miljon korda lastud aga siiani nägemata oli. Midagi VÄGA diipi polnudki tuju vaadta, piisas kergest mõtteharjutusest teemal "Kuidas läheb kõige ilusaga nii nagu pahatihti läheb".
Hubane ja õdus tilluke ärklikorter Kalamaja-Kelmiküla kandis lahkus minust koos vastutuleliku pererahvaga, kes tahtsid viia mu Kopli liinidele, Paljassaare poolsaarele, Katariina kaile, Stroomi rannale. Kõik see sai tilkuva ilma kiuste nähtud-käidud. Arvake kolm korda... esmakordselt mu elus:P Tee mereni-kaini ilus uus asfalt, korralik Pikakari rand Falcki rannapatrulliga, värviliste riietuskabiinide ja lastele mõeldud platsiga. Positiivne üllatus minu tallinlastelegi:)
Arumaitaipa, miks me jaaniku päikesetõusu Tallinna lahe vale kalda pealt vaatasime:D Katariinalt vaade ju tõusu poole hoopis...vot see on teadmine tuleviku tarbeks...ehh..nojah...palju sa ikka kell 3.30 varahommikul mõtled:D:D:D
Ülevaade, mida rahvas poest ostab, rongile ja koju ära. Mõtlesin, et pikutan vaid korraks pleediga...ärkasin järgimisel hommikul kui oli vaja tööle minna...
Möödunud nädalavahe siis.
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home