Ilsekodu

Iga päev kui tööle tulen, viimased nädal aega, viskan pilgu oma uue tulevase kodu akendele.
Viies korrus. Avar ja korrastatud-remonditud-paketitud trepikoda. Lahmakas ühetoaline. Mitteeuro, ent korralikum kui oli Tartus. Vann. Uued kraanid. Soe vesi boileriga. Palju mõnusat kapipinda, kuhu garderoobi ja kirjandust mahutada. Päike aknasse pea kogu päeva. Korralik lukk. Mõistlikud maksud. Ahi, milles küpsetada. Ei ole ka otsa peal, et peaks külma välisseina kannatama talvisel ajal. Omanik lugupeetud, korralik ja aus vanem naisterahvas. Nõus oma kulu ja kirjadega mul tapeedidki vahetama. Ela, kaua tahad:)
Ühtegi puudust ei tule praegu justkui ette...

Minu Apelsinisalu ainuke pluss on, et see on ISE tehtud. Seinex pandud, seinad-aknad värvitud. Elatud vaid kaks nappi kuud...Kolisin sisse, kui algas...kolin välja, kui lõppes...
Selline mitteseotud kõrvalparalleel.
Pluss on ka, et majaümbrus on hubasem, rohelisem, vaiksem. Õues saab südamerahuga pesu kuivatada. Ja kaks inimest sellest majast on minu väga head tuttavad.
Muidu...on seal liiga vähe ruumi ja liiga palju varje, hoolimata apelsinikoorekarva ergavatest seintest. Sest päike ei paista sisse mitte kunagi. Ja külalised peaksid seisma keset tuba ega saaks kuskile poole end liigutada kui neid oleks rohkem kui kaks.

Uues leht. Uus algus.
Ilsekodus.