Teisel pool

juuli 2006, Toila, vaade Oru pargist merele, Kurtnas põleb...

*Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha.
Sina, Sina vaid vaikuses kajad.

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
küllap siis seda on vaja.
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
selleks mul sindki on,
selleks mul sindki on vaja!

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.

*Rahu, U. Alender

Möödunud nädal läheb ajalukku.
Kui puuriit laotud sai- see ületamatuna, poole maja kõrgusena näiv hunnik, ilusti legodena kokku klapitatuna kolm kõrget riita moodustas- siis oli rõõm suur. Puhas, selge rõõm tehtud tööst:) "Vara üles, hilja voodi" ilma otsese kasuefektita kirjeldab seda nädalat ilmekalt. Tuleb nii välja, et järgmist vabatahtlikku heategevusprojekti on oodata septembri kanti, kui arvata praegune näivus traditsiooni aluseks>>> mai lõpp sai kuuski istutatud, juuli lõpp puid laotud, septembri lõpp... riisun viis hektarit lehti?!?:P

Nädalavahetus kulges neljal rattal oma sõidukogemust kasvatades marsruudil Keskmaa-Läänerannik-Keskmaa. Jäi ära vahepeatus Dagöl, kuna sattusime "praamiauku", mil üks oli tüki aja eest lahkunud, teiseni jupp aega ja sõit ise oleks ka kestnud 1,5 h üks ots, niiet aega oleks kulunud maa ja ilm, et lihtsalt Ülemere üks seljanka süüa ja tagasi tulla nagu oli plaan:) Samuti imestasin ma kohaliku sadama suht napi infrastruktuuri üle>>> vaid 1 maja, 1 kassadeputka, natuke vastasfalteeritud kaipealset ja kõik. Ei rahvast, ei melu, ei äritegevust. Üldsemitte nagu Meil...:P Mis siin ikka viriseda. Lihtsalt "teistmoodi".
Oma sõiduoskuste kohta sain loengu, mis oli aktsepteeritav igas argumendis. Aga...ma pole ka kõige hullem ja minu pluss on, et ma TEAN, mida ma võiks tegemata jätta ja mida teha selle asemel. Tulge ikka minuga sõitma;)

Roosad prillid jäid laadalt ostmata, ehkki... Roosa vöö ja vanaaegne sendikotike selle asemel. Juba teine roosa asi viimase kolme kuu jooksul, minu ELU teine roosa asi garderoobis... kuhu me niimoodi jõuame;)

Pühapäev pani kõigele ilusa punkti. Loodan, et postitöötajad ikka töötavad sel päeval ja viivad pakendatud mõtted adressaadini. Lubasin kunagi kirjutada, nüüd siis kirjutasin...
Õhtune kontsert Türil...
Tassikese kohviga Saara juures alustuseks, vaade peegelsiledale järvele, poolõitsenud lõhmusele, mustmarjades toomele. Olime viimased külalised, meie kohvitasside pärast ei saanud nõudepesija varem õhtale... Mina, kes ma kohvi VÄGA HARVA joon, olen selle nädalaga kogunud kofeiini endasse ilmselt rohkem kui kogu eelneva aasta jookul kokku, kui nüüd laialt liialdada või elegatselt pilti maalida. Iga hommik kahe suure tassiga...kodus ma nii ei tee...
Kirik oli puupüsti täis inimesi, valdavalt vanu. Pisut ebamugavustunnet tekitas proloogina peetud palvus (sama ka epiloogina), ehkki Õpetaja ise oli sügava rahuliku hääle ja olekuga, ent ikkagi... seda polnud kirjas ja ma usun, et rahvas seda ka ei oodanud. Sellised pealesunnitud religioossused on kuidagi...mõeldagu ise edasi. Kõigile ei pruugi see sobida.
Kadajast vaatamata tundus nagu oleks laulnud Alender ise. Zahhaarovit poleks pidanud mikriga koormama, tema hääl täitis võlvialused sellega pisut ülemääragi. Rahvas plaksutas, tõusis püsti, viis lilli, mõni südamlikum pühkis pisara. Ise olin hõivatud laulude sidumisega oma hetkeolukorraga...
Ilus ja nukker. Nagu ikka, Elu.

Kui lõpuks koju hakkasin jõudma, oli loojang juba ammu kustunud, ümber vaid Must ja kihutavad masinad...