Sinna ja tagasi

Sul on jaapani aed. Liivaringid, kiviseaded, veesilmad, rajad, rahu, turvalisus, harmoonia.
Tuled uitmõttele rajada prantsuse stiilis roheline aed. Pillud laiali oma kivid, rehitsed kokku liiva. Kastad kuivanud maad. Kastad, sest vesi annab elu. Mullas peituvad seemned võrsuvad, roheline elu sirutub usaldavalt Kastja rõõmuks. Eneselegi ootamatult on sul aias lõhnavad, metsikud lilled, taimestik, mis areneb edasi juba iseenesest, miljonite aastate tagusest kodeeringust lähtudes. Musta mulla sisemine ilu on ühtäkki nähtav, tema varjatud annid nähtavad- tuntavad- avastatavad. Teistmoodi harmoonia, teistmoodi rahuldus. Liikuv ja iseseisev, ent samas püsiv ja paigal. Lihtsalt "teistmoodi" paigal. Kastja mõte ja tegu ja edasine hoolitsus kõige järgneva aluseks.

Siis sa ehmud.
Lõhnadest ja värvidest ja liikuvusest ja allumatusest.
Tahad tagasi oma jaapani harmooniat.
Trambid maha õied, lõpetad hoolitsuse, ajad kinni kaevu ja allikad.
Kujundad kivid, rehitsed uuesti liiva.
Teemaja paremal nurgal jääb endisest alles vaid Üks valge õis.
Meenutades olnut.

Taastatud aed pole enam Esimene.
Esimene aed hävitati. Teine aed hävitati. Kolmas sarnaneb identselt Esimesele, ent selles on peidetud armid mõlemast.

Mis oli Aedniku mõte, kui hakkas mängima ulatuslike maastikega...
Olemata teadlik endast...

Saab seda hukka mõista?

Kindlasti mitte.
Seletamatult jah.

Ringlevasse Energiasse jääb sellest märge.