mánudagur, júlí 17, 2006

Mis vaevab minu südant, mis iial nõuan ma... (see pole meie Issand)


Lihtsalt olla vaikuses. Kõrvuti. Teha midagi. Kasvõi lugeda. Või puid lappida. Või mida iganes. Ilma, et oleks piinlik või ebamugav. Või peaks kuidagi otsitult vaikust täitma.

Emaga.
Temaga.

****************************************

Giid Kihnu muuseumis alustas juttu väga asiselt-asjalikult ja korrektses kirjakeeles. mõne aja pärast poetus kõnesse üksik murdesõna, natukese aja pärast lausa mitu tükki, veel mõne aja möödudes terve lause... seejärel oli kogu kõneldav tekst mõnusas segakeeles:) Pikitud seikadega, mis ilmselt tulid vabast mälust ja polnud kätteõpitud. Kogukonna vaim, mis temast levis, oli ehe.

Liisi rühkis läbi tugeva tuule 2,5 tundi. Tukk sai moodsa kihnu frisuuri:P Saarele minnes oli tuul nii tormlev, et rannas oli tunne, justkui kividki tõuseks kohe-kohe lendu. Sättisin enese rannal lebava vana lagunenud paadi vööripingile seliti, näoga päikese suunas, serva tuulevarjus. Hea oli. Olla.

0 Comments:

Skrifa ummæli

<< Home