Kulgeva protsessi vahelüli
Millest nimetus Ilsekodu?
Eks see ole miskitviisi põgenemine reaalsusest. Hingelt maalaps, tahan kunagi, ja mitte alles vanaseas, vaid ikka lähemas dekaadis, elada majas. Majas, mis on Päris. Puust või kivist, mitte mõni tänapäevane küprokkuut. Oleks muru ja õunapuud ja võrkkiik nende vahel. Kiviaed. Saun. Terrass. Lilled- kevadel palju kollaseid tulpe ja sinililli, suvel kõike värvilist, sügise poole peiulilled, talinelgid, daaliad, tokkroosid. Pirnid, ploomid ja kirsid. Kindlasti tikrid ja punased sõstrad. Suuremas mõõdus veekogu võiks asuda lähema 10 km raadiuses.
Ilsekodu on nagu talunimi, ainult et korteri kohta. Sest mõttes elan ma maal.
Ja te mõelge, mõelge veel, kui hakkate plaani pidama kellegagi kokku kolida. Mina küll mõtlen. Olles selle pisut enam kui poolaastal jooksul kolmandat(!) korda kolinud, hoolimata sellest, et kõik on alati sujunud, ei taha ma päris pikka aega sellist trianglit uuesti ette võtta. Kastid, pakkimine, klapitamine ja komplekteerimine, sotsiaalse võrgustiku läbikammimine, transpordi ja tõstjate organiseerimine, teiste ja enda aja kulutamine ASJADE pärast, mis on nii tühised, kuid sealsamas eluliselt vajalikud- ei taha. Enam. Närvikulu ja ajakulu ja bensiinikulu kui on pikad vahemaad kahe kolimispunkti vahel. Ma küll enne mõtlen tõsiselt, kas tasub seda kõike taas ette võtta. Kunagi. Siis on probleemid ja kunagi tulevikus leitakse, et kokku ei sobitagi ja hakka jälle kõige selle mjandamisega otsast peale. Kas peab inimene nii palju ringi siiberdama? Rahulolematu olema ja püüdlema-püüdlema-püüdlema? Aga stabiilsus ja rahulolu? Mitte alati ei ole need tagasimineku märgid või stagnatsioon.
Siiski- vähemalt kord veel tuleb see asi ette võtta. Siis kui ma majja kolin. Aga see unistus seisab praegu veel suht puutumatus-kättesaamatus tulevikuunistuste nimekirjas. Ehk kunagi...
Vast pole selleks ajaks päris KÕIKI vanu talumaju ära ostetud. Või hoopis ehitame endale päris esimesest vundamendikivist harjaluani OMA... kes teab...kes teab...
Mul on võimalus näha taas oma raamatuid!!! Üle poole aasta vaesekesed pimedas kastis kükitanud:)
Pidu taheti ka. Ma mõtlen selle peale:)))
Eks see ole miskitviisi põgenemine reaalsusest. Hingelt maalaps, tahan kunagi, ja mitte alles vanaseas, vaid ikka lähemas dekaadis, elada majas. Majas, mis on Päris. Puust või kivist, mitte mõni tänapäevane küprokkuut. Oleks muru ja õunapuud ja võrkkiik nende vahel. Kiviaed. Saun. Terrass. Lilled- kevadel palju kollaseid tulpe ja sinililli, suvel kõike värvilist, sügise poole peiulilled, talinelgid, daaliad, tokkroosid. Pirnid, ploomid ja kirsid. Kindlasti tikrid ja punased sõstrad. Suuremas mõõdus veekogu võiks asuda lähema 10 km raadiuses.
Ilsekodu on nagu talunimi, ainult et korteri kohta. Sest mõttes elan ma maal.
Ja te mõelge, mõelge veel, kui hakkate plaani pidama kellegagi kokku kolida. Mina küll mõtlen. Olles selle pisut enam kui poolaastal jooksul kolmandat(!) korda kolinud, hoolimata sellest, et kõik on alati sujunud, ei taha ma päris pikka aega sellist trianglit uuesti ette võtta. Kastid, pakkimine, klapitamine ja komplekteerimine, sotsiaalse võrgustiku läbikammimine, transpordi ja tõstjate organiseerimine, teiste ja enda aja kulutamine ASJADE pärast, mis on nii tühised, kuid sealsamas eluliselt vajalikud- ei taha. Enam. Närvikulu ja ajakulu ja bensiinikulu kui on pikad vahemaad kahe kolimispunkti vahel. Ma küll enne mõtlen tõsiselt, kas tasub seda kõike taas ette võtta. Kunagi. Siis on probleemid ja kunagi tulevikus leitakse, et kokku ei sobitagi ja hakka jälle kõige selle mjandamisega otsast peale. Kas peab inimene nii palju ringi siiberdama? Rahulolematu olema ja püüdlema-püüdlema-püüdlema? Aga stabiilsus ja rahulolu? Mitte alati ei ole need tagasimineku märgid või stagnatsioon.
Siiski- vähemalt kord veel tuleb see asi ette võtta. Siis kui ma majja kolin. Aga see unistus seisab praegu veel suht puutumatus-kättesaamatus tulevikuunistuste nimekirjas. Ehk kunagi...
Vast pole selleks ajaks päris KÕIKI vanu talumaju ära ostetud. Või hoopis ehitame endale päris esimesest vundamendikivist harjaluani OMA... kes teab...kes teab...
Mul on võimalus näha taas oma raamatuid!!! Üle poole aasta vaesekesed pimedas kastis kükitanud:)
Pidu taheti ka. Ma mõtlen selle peale:)))
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home