Kuus jalga niisket maad

Nädalavahetusel jalutuskäik vihmas kohalikul surnuaial... kummaline... linnavahel ei liigu pea-aegu kedagi, sest märg ju, aga kalmistul siin-seal keegi kõpitsemas. Paks kiht kollaseid vahtralehti. Üksik ruske orav. Meetripaksuste otsamüüridega kabelimaja. Vanad ristid ülemöödunud sajandist, möödunud sajandi algusest. Komme panna eri suurustes metallist ovaalkarpidesse metallist ja portselanist kujundatud loodusloomulikkusele sarnanevaid pärgi-vanikuid. Lahkunud lapsed- alates kuusest kuni nelja-viie-kuue-seitsmeaastaste ning teisme- ja noore õitseeani välja. Isegi kunagise Hagudi mõisavalitseja von Krusensterni perekond polnud puutumata jäänud...
Rahulik paik, kus liikuda tõttamata, kus keegi ei vaata ega arvusta ega kommenteeri, ei avalikult ega salaja omas mõttes. Täitsa mõistan, miks Teele-aegsed kalmistul kõndisid. Kuidas sa ikka külavahel patseerid kõikide pilkude all...