Tulikuri

Alles see oli, kui ma sisimas keesin. Kui keegi tahtis peale panna päitseid minu vabadusele ja võimalustele. Kui põhjendus polnud minu jaoks põhjendatud.

Eksole, nüüd siis jälle. Pisut teise nurga alt, aga ikkagi... Hea, et ma juba voodist väljas ja pestud ja pea-aegu ilus olin. Valmis telefonikõne peale kohe välja hüppama ning objektile kihutama. Sest "riigikogulane" ja "ajakirjandus" on verejäljel. Ja mille pärast? HÄH!!! Varahommikust saati olen ma oma üldisest rahumeelsusest kilomeetrite kaugusel! Keegi kuskil üritab enda mainet külarahva silmis tõsta, et hakkab inimese turja, kellega külarahvas pea-aegu, et pelgalt kiusuks juba aastaid krillib. Võttes appi provintslikult uinuva ajakirjanduse, mis imeb grafiitpliiatsist teemasid ning kirjutab absoluutselt millestiganes justkui oleks kohe katastroof puhkemas, kui viga ei likvideerita. Viga, mida reeglina valgustatakse vaid osutaja näpust tuleva valgusinfovihuga. /Vannun siinkohal kurjade sõnadega, mis lahtuvad soojaks õhuks, loodetavasti viies ühes minu tulikurisuse "mõttetute meeste" vastu./ Oleks siis põhjust! Et tormata välgukiirusel. Nüüd! Kohe! Praegu!
..aga ei ole ju...
...asjaolud on ammmmmmmu teada...
...probleemi, kui sellist, lihtsalt ei ole...
...kui ainult hakata kinni mingist konksukesest ja seda maksimumiga vinti keerata, vaid siis leiab pisukese põhjuse. Ent kes meist vigadeta on! Ongi nii, et kel võim, sel õigus? No ...!
Kindlastimitte ei kaalu see pisuke põhjus üles sellist aplaavat, mis algas tänase varahommikuga.

Et jätku ma kasvõi Tallinnasse minemata, aga "riigikogulase" asi peab aetud saama. Ja punkt see ja see kell peab tagasi olema! Mis siis, kui mul oleks olnud olulisi asju ajada peale ametliku osa lõppu? Mh? Ah? Õnn kõigile, et need olid edasilükatavad. Aga põhimõtteliselt! Mis ÕIGUS on kellelgi teisel, võõral inimesel, MINU aega, minu VABA aega, minu ISIKLIKKU aega "kinni" panna. Võtta ära MINU VABADUS omi isiklikke asju ajada ühildades kasuliku meeldivaga?

Et siis... põhimõtteliselt olen tulikuri. Põhimõtteliselt põhimõttele sissesõitmise üle.

Isegi söögiisu läks ära. Hommikul ei jõudnud midagi, kl 12.30 kaks võileiba ja tilluke tass latte't. Teel tagasi mõtlesin teha peatuse ühes neis lugematutest bensuka/putkades, ent tempo oli nii kiire, et ei raatsinud pidurdada. /Hommikul loomulikult sõitsin ka kiiresti. Väga.../ Peagi oligi juba Urge mägi, viimane "toitlustuspunkt", aga siis olin ka pea-aegu juba kodus ning mõte lahkus:)

Ent nähkem asjas positiivsust:
*sain kõvasti oma läbitud kilomeetrite arvu kasvatada/lihtsalt nautida sõitu
*nägin päikesetõusujärgset karget sädelevat härmas metsa mööda tuhisemas, päikesekiirte mängu kilgendavate okste vahel
*täitsa omal käel ja päris üks sain Tallinna sisse ja jälle välja sõidetud ning sihtpunkt tuli ka kerge vaevaga kätte. Ilma ühegi mõlgi ja hirmuvärinata. Esmakordselt (üksi Tlna autoga siis)!
*tegus ja energiline tunne on... ja see meeldib mulle:)
/Viimati kahtlustasin endal talvetõbe- uni, uni, uni..., ent siiski vist mitte:D/

Aga ikkagi.... Põhimõte!!!

Headest emotsioonidest st. Helsingist... vbla hiljem;)