Kilgendus

*/.../Vesi, ütles Tuli, kas tead, mida ma naise puhul kõige enam hindan? Vesi väristas õlgu ja naeratas. Tõtt- öelda oli ta unustanud, mida tähendab naine. Ta tundis vaid kuuma värelust oma pinnal, tahtis liikuda, õõtsuda, vuliseda ja loksuda ning üle pika aja tundis ta, kui palju on tal veel õppida. Ei tea, ütles ta, mida siis?
Ma arvan, ütles Tuli tõsiselt, et kõige tähtsam on, et naine oleks loomulikult häbelik.

/.../Tuli vaatas Vett, kes ennast alles keerisest kokku kogus ja kohendas. Sina vist ei ole...loomulikult häbelik, ütles ta ja pildus pisut sädemeid Vee ikka veel säbrulisele pinnale. Vesi neelatas ja püüdis sädemed vaikides kinni. /.../

/.../See, kes oskab veel punastada, vastas Tuli pikalt järele mõtlemata ja nägi ehmunult, kuidas Vee hallikassinised silmad pisaraid täis valgusid. Minus ei oel mitte midagi punast, mõtles Vesi heitunult ja jäi väga vaikseks ja selgeks nagu need, kes seisavad silmitsi suure vaibumatu valuga. Vaata, ütles Tuli sosinal, sa punastad! Tule kirg peegeldus vastu Vee selgetelt palgetelt. Ja need kaks kõrvuti lamavat paigalpüsimatut ürgelementi ei julgenud liigutad, sest kartsid kohe-kohe kaduvat seda õnnelikuks tegevat erutust, mis saab osaks ainult selgetele. /.../

/.../Selleks, et sind armastada, pean teadma, kes ma olen, ütles Vesi. Kui petan end mõttega, et minus on punast, et olen veel punastaja, siis... Äkki sai Tuli aru. Ta kallistas Vett ja Vesi pidi võtma kokku kogu oma jõu, et Tule tugevas haardes vastu pidada.
Armastan sinus omaenese puna, sina oled ainus, kelles ma seda näen. Näen seda ainult sellepärast, et sina oled Vesi, oled ainus, kes on piisavalt tugev, et mind välja kannatada. Oled ainsana see, kes ma ei ole. Su loomulik tugevus on huvitavam kui häbelikkus, huvitavam kui naine. /.../

* Kristiina Ehin
"Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine"
"Tuli ja Vesi"