Pimestatust nägijaks

Huvitav, kuidas küll tunded sind pimedaks löövad...eriti minusuguse, kes kord juba ette võtnud, ei taha mitte enam lahti lasta...luuletab teisele kuldse kuu selga ja on ääretult õnnelik ning pikalt kusjuures. Eht jäärapäisus, ehh jäärapäisust...Ja kui nüüd realistlikult mõtlema hakata, siis ei olnudki ju mitte midagi, isegi sõpra mitte, sest minu definitsioon sõprusele on hoopis erinev...alates sellest, et sõbrad r ä ä g i v a d teineteisega, kui on midagi halvasti või vastupidi toredasti...kas see on siis tõesti nii ränk kriteerium??? Aga olgu, eks ole sellest ilmutuse saamisest juba päevi mööda läinud, ehkki küsimus "miks nii" jääb ilmselt igavesti. Paluma ma aga kedagi enam ei hakka! Ei kunagi enam! Vajan keskkonnavahetust, head seltskonda, head filmi, head shokolaadi...ja see kõik on kohe-kohe käeulatuses...kui muidugi sõbralik Tlnna poole kulgev autojuht minu peale võtab...elagu pidu:)(laulupidu:)))...hetkel...