Vana asi

Tore, kui saad mingist õelast torkest aru või teada alles üle poole aasta hiljem. Ja sa hämmud, kuidas võisid nii rängalt teises eksida. Väga absurdne lugu, isegi mitte pettumus, vaid suur imestus, kuidas nii saab ja kas tal on siis sellest parem? Põgeneda? Jäädagi põgenema, sest varem või hiljem kordub sama muster, kuna inimene ei näe ennast ja enese muutumisvajadust ilmsesti. Ja rohud ei aita, kui ei andesta ega klaari asju sõnade ja suhtumistega. Kõlab nagu Luule Viilmaa, kes on viimane inimene, keda matkida, ent siinkohal no tõesti... Mina lähen edasi, ehk suudab seda kunagi ka tema...