Ma lähen ja naeran...

Vabariigi pidu ja päev. Kirsipruun-valge- roheline kombinatsioon Toomemäe lumiste radade- nõlvade kontrastiks. Ülevus ja lauge lehviv trikoloorikaar. Kohupiimakook ja pannkoogid, mõned raasukesed olümpialaualt lisaks. Külaskäik Loojate kotta, kust tulles olen alati täidetud puhta energiaga, mis tasakaalustad rikkiläinud harmoonia. Georg Lucase 70nendail tehtud ulme, mis näis vägagi kaasaegne.
Emotsioonid tulid hiljem. Läbi sidevahendite. Ammumaetu tõusis ajaliivadest taaskord hinge puudutades. Poleks uskunud, et ikka veel reageerin...Üle aastate...

********************************************************

Unustus (Limbo)=> tume film, paljude saatuste ja lugudega. Ootamatu lõpuga;)
Ohverdus (Offret)=> minu uus lemmik!!! Film, mida peab vaatama vähemalt paar korda, et meelde jätta/ üles kirjutada kõik põnevad filosoofilised kõneharjutused. Vbla once again vähemalt kolme staazhika liikmega filmivaatamise ekspertkomisjoniga uuele ringile?


************************************************************'

Mitmetest asjaoludest lahti end rebinud=> Rockiklubisse esimest korda, Vennaskonda kuulama;) Midagi v ä g a erilist justkui polnud, ehkki rahvas hüppas ja pildus käsi ning kehi. Üks asjaolu täiustab teist ning kokku tuli siiski- tugev hea:) Lahutada maha elu tihedaim sigaretiving, milles viibitud (mitu korda sai väljas silmi puhkasmas käidud), liita juurde rõõm inimestest laua ümber.

Hommikune hetk hakib päris korralikult peas ringlevat teksti, kui nüüd takkajärgi siia vaadata:) Hiina jasmiinitee parandab olukorda. Mis ma veel tahtsin öelda? Põhjapanevat ja igavikulist?!? On kummaline, kui ma seda juba enne pole väljendanud, et Tartusse tulles alati midagi juhtub. Midagi esmapilgul seletamatut, mõtlemapanevat, nii et tahaks väga kõvasti karjuda. Olles samal ajal kusagil tuultest pekstud kaljupangal, ümberringi mäed, metsad või vesi. Sest sa üllatad iseennast, sa üllatud olukordade üle, mis ei tulene tegelikult sinust, vaid on peale surutud ja külge poogitud. Esimesed emotsioonid sulguvad oma pärlikarpi, järele jääb nukker naeratus (ilma tordita). Kurbtus ja ehhh...-tunne, sest näha on, kui valesti mõned asjad mu ümber pöörlevad. Tahavaatepeegli jutus on mõte. Eriti hull lugu, kui see on kõverpeegel ja tekitab järjest-järjest olukordi, kus loogika ei tööta ning tasandid tekstis ja olekuski multipleeruvad vähemalt kolmeks. Ja heast tahtest ning senistes kogemustest jääb väheks.
Ning mingil hetkel ei saa enam aru. Nööpide- ja sallidekarp ning segadus. Ilma tunneteta segadus. Hulk küsimusi stiilis "Mida see tähendab?", "Milleks seda teguviisi vaja on?", igavikujuline kõikehõlmav küsimus "Miks?" Ei ole naljakas, ei ole valus, hämming on...
Meditsiiniinimesed teavad, et kui ühel ja samal ajahetkel on stiimuleid ja sünapsides süstlevaid impulsse väga palju, siis mingil hetkel organism/ elund enam ei reageeri... Kurnatus ja lühiühendus...

Pikendatud mõttekanalid, mis läbi sinise õhu sähvisid.
Märgid silmades.
Kummaline rahu ja jõud.
Unenäolisus.
Fantaasia.

Kaitsen end pilguga, sest muud relva mul ei ole.