...miks ma enam ei kirjuta...

Laupäeva ja pühapäeva hommikul kl 8, kui on planeeritud rohkelt und, ärkab siiski vabatahtlikult ja täitsa ise üles vaid persoon, kel ajagraafikud ja süsteemid juba pikaajaliselt segi löödud. Elik mina. Aga puhata sai, mis on peamine. Ja mõtteid mõlgutada, milledeks argipäeval meeleolu ei taba. Inimestest...Sinust, Sinust ja Sinust ja teist ka...Päevapäikese käes lebotamine andis kauni jume (küll pisut maasikakarva veel, aga küll ta küpseb:P) veel kõige krooniks. See hooaeg siis kah avatud... ehkki ema mul juba praktiliselt ujus meres, seega ületas mind jälle:) Kiitus talle!

Kaine autojuhina viisin tädi ja tädimehe teise tädimehe 55. sünnipäevale. Terve seltskond (peamiselt mehi), kus kõik eranditult minust kaks korda vanemad. Ja milline tekst... mul on halb mälu ja kõike seda koomikat siia üles panna ka ei õnnestu, sest kõik need tunnid oli jooksev etendus. Ühekordseks elamuseks päris omamoodi ja väga vahva, nii palju nalja ja naeru pole tükil ajal olnud...Situatsioonikoomika:D Tabasin end mõttelt, et vanematega klapib kohe hoopis rohkem. Ja polnud kindel ega ole siiani, kas see mulle just meeldib ja hea on... selline kahe maailam vahel hõljumine, kummaski mitte päris oma...

Suur suvi ja palju vakantseid kuupäevi, ent ikkagi langevad mõned asjad samale perioodile. Juba ammu mõtlesin, et lähen-vaatan-kuulan, aga Kihnu samal kuupäeval on samuti väga ahvatlev pakkumine. Urjuhh ja põrgupoisid!!!

...ja muidugi...kuulus olen ma ka...jah, ma märkasin (minu eest märgati), et peate mu ridu taas avaldamiskõlbulikeks...>tagasihoidlikkus ise, ei oska kuhugi vaadata