Sfääris

Usun läbimõeldud Sõna jõudu ning energiat, mida see vahendab kahe (või enama inimese) vahel. See, mis on vahetult öeldud, koos pilkude, intonatsiooni ja kehahoiakuga, on päris. Mis on kirjutatud, omab jälle teistmoodi tungivust ja mällujäämist. Igaveseks, kui soovite. Paberil ja käsikirjaliselt (vanakooli romantik, tean:), prindituna e-kirjast või msnivestlusest.
See katab kaudselt ära, miks ma ei armasta telefonivestlusi. Kokku leppida konkreetseid kohtumispunkte ja -aegu või lükata midagi kindlalt-kokreetselt tagasi, olgu, ent pidada maha pikemaid põhjendusi- kindlasti mitte. Parem a) ütlen otse või b) kirjutan kirja. Siis on kindel, et põhipunktid on selgesti arusaadavad, mõtted avatud ja miskit ei jää kiirustades ütlemata või sõnastatake ebasobivalt. Mõistan, et olen vähemuses...

*************************

Oma olukorraga mitterahul olles kohanege või muutuge. Areng on mõlemas suunas. Seista kohapeal, süüdistada ümbritsevat, oodata, et keegi teine tuleb ja teeb teie elu paremaks... seda ei juhtu! Edaspidisel teel tullakse kindlasti appi, aga see esimene samm tuleb endal teha. Tõusta ja astuda valitud suunas. Ise.
Teha, aga mitte rääkida tegemisest.
Teha, aga mitte liiga kauaks mõtlema jääma tegemisest.

Mina ei ole See-Kes-Õpetab. Ei suuda elada mitut elu mitme inimese eest korraga.
Tahan liikuda kallitega kõrvu...

Loen "Endymioni tõusu"
Kuulan... vaikust...Massive Attack'i...iseennast