Ma vaatan...

Järjekindel uskumus, et ilmas ON häid inimesi. Tee Tartusse kulges kiirelt ja meeldivalt nagu kordi varemgi- väledad sõidukid, kokku kolm, vahetud ja sõbralikud sõitjad-juhid, Hurda peatuses väljudes kõrvus kõlamas Johansonide plaat "Päevakera"... Jeti-Netini küll ei jõudnud, aga igati meeleoluloov oli kogu reis siiski:)

Põlevad tõrvikud, rahvahulgad, kes kokku tulnud, laul ja naeratused...Õhtune koosviibimine, veel ning veel naeratusi ja juttu ja kabet ja doominot ja Aliast. Aeg, mil Tuhkatriinudest said taas Tuhkatriinud ja saabus tõeliste printsesside aeg;) Niipalju tantsu oli viimati Volbril... Vahel heast meelest ja sisemisest vajadusest kaotada kõik piirid ja lasta energial voolata. Lihtsalt. Iseenesest.

Uus päev- kahetine päev. Üllatasin end taas. Ma ei ole enam nii must- valge nagu "nooruses". Suudan olla Sõber. Mis on imeline, tõeliselt imeline! Erinevad teemad, ühene tulem- mõistlikkus ja mõistvus läbi emotsioonide, argumentide ja Tõe. Mõtlen tagasi ja olen rõõmus:) Midagi ega kedagi ei kadunud ära... Värv on vaid mõneks hetkeks teisendunud, aga see taastub pea ning käib asja juurde.

Vahetu suhtlemine on heade suhete alus. Filtrid ja meediumid kaotavad minu silmis üha enam oma usaldusväärsust. Või tuleb VEEL täpsemini õppida väljendamiskunsti? Või teistel õppida mind "lugema"? Või mõlemat?

Saate leidsin.