Tuisujärgsel päeval

Varajase aprillitaolise õhtuhaku sisse viskas kiire loojuvat päikest.
Hämarduvas toas oleks justkui tuli süüdatud.
Lugesin kirju.
Paari-ja mõneaastataguseid.
Minuski oleks justkui midagi leekinud.
Minevikulugu.

Justkui pilguheit unustatud lava öösiniste sametkardinate taha, kus mustavas pimeduses küünlast valgustatuna helgib lavatolmus poetunud-kaotatud hõbeehe...