"Kui mõtled asjale, siis sõnad tulevad iseenesest"

Kevad 2005. Lõpetamine. Pidulik aktus peahoone saalis. Mina ainukesena teklis. Konkreetne. Karge. Vbla pisut uhkegi. Sisemine kergelt aristokraatlik-snooblik hoiak. Mina ise. Enda jaoks, ei kellelegi teisele.
Keegi märkas. Esmakursuslane (kerge hämming, miks peaks esimest aastat ülikoolis noored tulema võõraste inimeste lõpetamisele), kes nüüd on ringiga jõudnud "meie perekonda". Hämmastav, millist (positiivset) mõju võivad avaldada tahtmatult väljasaadetud märgid. Saatja loomulik olemus. Minu tagasihoidlik isik...
Paljud märkasid edaspidigi. Minu tegemisi, käimisi, olemisi, ütlemisi. Alati on mind "kardetud" otsekoheste sõnastuste, kohati järsu käitumise, konkreetsuse ja püstipäisuse pärast...või mis need põhjendused kõik on...senise kohatise tagasiside põhjal põimituna oletustega. Äkitselt pöördusid need voorusteks ning tuli pauk, mida püssistki poleks oodanud. Ülim tunnustus inimestelt, kelledest pooled kuulnud vaid Lugusid, läbi elanud vaid põgusa kontakti.

Tätte viisi "...ma tahaks Sõnu öelda..." , aga...kõneoskus jättis mu maha juba päevade eest...

Ebatõeline näib siiani see parim palsam haavatud hingele>> tunnustus, märkamine, must samet ja kuld:)

Ma oskan ainult tänada.
Õhetavi põsi...
Rõõmustada kalli(te) üle...