Kui novembrilõpus on rahval igav, siis...

Ma ei ütle, et ma kunagi ei eksi.
Ma ei ütle, et ma ei ole kunagi vastutav.

Jah, ma võitlen õigluse ja õiguse eest vbla rohkem kui enesele kasulik (teatud teemade ringis, teatud olukordades). Tulipäiselt ja truuliselt. Tahan, et mind mõistetaks viimse sõna- ja mõttepojani. Mõistetaks täpselt (!)
Jah, ma haavun, kui selles samas võitluses saan ma osutusi ebaõiglusele ja rahutuseõhtusele.
Jah, ma usun, et omavahelised asjad ei ole avalikud asjad, isegi kui nad hõlmavad laiemaid teemasid.
Jah, ma arvan, et sms ja msn on Saatanast, sellest halvemast poolest. Flirt nendega võib õnneks minna või siis mitte.

Lahing jätkub, ehkki minu kaevikud on kinni maetud ja püssirohi luku taga.

****************************

Kõige enam pelgan ma piiride kadumist.
Ühiskonnas.
Suhetes.
Endas.

Edit: Kell on tiksuma pandud. Lahkun pigem lahingus, kui vaikselt pensioneerudes. Kummaline, et käes on sama järg, mis mõnede aastate eest. Aegki sama. Novembrilõpu masendus ajab inimesed hulluks?!?